Lehed

esmaspäev, 3. august 2015

Noormees number 1

Ma kohtusin temaga ühel kaunil suvepäeval.Mina tulin kinost ja tema oli oma  jalgrattaga kino ees.Tegi mulle silma.Mina ei teinud.Kuna mul oli plaanis kohtumine oma sõpradega, siis jalutasin vaikselt vanalinna poole, tema kimas rattaga mulle järgi.Ta nimi oli Luke. 4 aastat elanud eestis. Vallatute lokkide ja äärmiselt meeldiva jutuga.Ja no muidugi ma andsin talle oma numbri.
Nädal hiljem kutsus ta mind teed jooma. Leppisime kokku, et kohtume vanalinnas Hella Hundi ees.
Kuna tavaliselt ma ei hiline, siis seekord olin ma väga hilinemas ja lausa jooksin kohtumisele. Kahjuks ei vaadanud ma joostes telefoni, sest vallatute lokkidega Luke oli saatnud mulle 20 sõnumit sisuga: Kas sa juba tuled? Millal sa jõuad? Kas sa lasid mind üle? Ja ma hilinesin mingi paganama viis minutit!!!
No nii, lõpuks jõudsin ju ikkagi kohale ja Luke teatas, et me läheme nüüd teed jooma. Mina muidugi küsisin , et no kuhu siis jne ning Luke vaatas mind sellise näoga, et kas sa oled veidi idioot-parki läheme teed jooma.
Kuna tema elukoht oli seal ligidal, siis muidugi tegi noormees ise tee kaasa. Presskannu. No sellisesse, millega ma omale kohvi hommikul teen. Minu kätte andis ta ühe tassi.Pean veel mainima, et seda tassi polnud keegi ilmselt kunagi pesnud.
Ja nii me siis suundusime koos parki. Luke presskannuga ja mina maailma kõige si×××ma tassiga.
Ei no mis seal ikka, inimesele tuleb ikka võimalus anda!
Luke siis sättis meie armsa pikniku valmis ja istusime kivimüürile. Kuna minu ema on mulle lapsest saati õpetanud, et külmal kivil ei istuta, siis hakkasin mingi aja pärast nihelema, sest külm kivi oli  juba väga mööda kanni tunda.
No aga lahendus oli olemas, sest noormehel oli lausa kampsun kaasas.
Mina siis heast tahtest küsisin seda omale tagumendi alla, aga no kus sa sellega. Luke teatas et tal on ka endal külm ja kiskus kiirelt kampsuni selga.
Olgu, ma annan ikka veel ühe võimaluse, mõtlesin  mina.
Istusime siis edasi, kuni meist möödusid neiu ja noormees ja no mida tegi siis minu kaaslane.Karjus kövasti "Fuck you!!!"
Johhaidiii, no mis siis nüüd juhtus!
Nad olid täiesti vöörad inimesed, kuid minu kaaslane arvas, et nad on kindlasti jobud.Selline oli ta selgitus.
Meie kohtumine oli kestnud täpselt pool tundi ja mulle aitas.
Teatasin, et ma lähen koju ja meil pole mõtet enam kohtuda.
Ja siis sai Luke väga pahaseks, sest kui ikka mina olen temaga kohtuma tulnud, siis mina ei otsusta millal mina koju lähen.Ja üldse pidid eesti naised igavesed li××d olema.
Õnneks ei ole ka mina selline viisakas naine ja sain ikka väga vihaseks ja ütlesin talle ka oma arvamuse välja ja lahkusin. Ja muidugi oli park rahvast täis ja tal ei õnnestunud mu randmest kaua kinni hoida, sest ilmselgelt mu ähvardus karjuma hakata mõjus.
Ma pole teda enam mitte kunagi näinud ja loodan, et ei näe ka.
Tee isu on mul siiani läinud.Muidugi ei joonud ma ka tema tehtud teed.
Aga no mis ma oskan õelda. Selliseid kohtinguid tuleb ka ikka üle elada, sest no kas saab  veel hullemaks minna?



5 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Jah ja see oli minu jaoks ka päris ukumatu😂😂

      Kustuta
  2. Luke presskannuga ja mina maailma kõige si×××ma tassiga. Hahha Keep going ! :)

    Mõnus on lugeda :D

    VastaKustuta
  3. Luke presskannuga ja mina maailma kõige si×××ma tassiga. :) Huumor missugune ..naeran siin tööl letitaga haha :D

    VastaKustuta