Täna sain ma reaalselt aru...
Et ikka paganama hea on olla vallaline ja teha täpselt seda mida hing ihaldab.
Terve nädalavahetuse veetsin ma oma sugulastega Otepääl ning seal olemine on see imeline elu, kus sul on täiesti kama kaks kas sul  on elukaaslane vôi mitte.Loomulikult ei pääse ma seal olles nendest küsimustest, et kas ma siis olen lõpuks kellegi leidnud või mitte.Kuidas see otsimine nagu täpsemalt käib?Et lähen kuskile metsa ja otsin nagu seenekesi neid toredaid vallalisi mehi, kes minu ellu sobiksid?Kõlgutan jalga klubides ja üritan selle purjus  massi seest vähe kainemat mees otsida?Või siis panen taas oma roosad spordiriided selga ja teesklen jooksmist Kalamaja pargis kus ma mingi hetk ikka teen puu taga suitsu ja tõden, et minust seda spordinaist pole:)
Muidugi muretsevad mu vallalise elu pärast peale sugulaste ka mu sõbrannad.Ja sõbrannad on ka mulle usinalt kohtinguid korraldanud, sest pole ju normaalne et ma olen juba seitsmendat aastat vallaline.
Kõige eredam sõbranna poolt korraldatud kohting oli selline, kus saabus noormees, kes ulatas mulle lillat!!!värvi roosid ja rääkis kuidas ta eksnaine tagastas talle auto, mille tagaistmel olid kahtlased  valged plekid.Eee kuhu ma siis jõuan sellise noormehega, kes räägib sellist juttu?
Muidugi on ka selliseid toredamaid mehi olnud, aga no kui ikka mingit klappi ei teki, siis sunniviisiliselt seda ka teha ei õnnestu.
Tavaliselt korra kuus sõidab ka minul katus ära ja siis ma halan ja vingun ,et miks mina ikka kedagi ei leia, aga õnneks on see selline hetkeline hala.
Ja muidugi oleks tore, kui oleks keegi , kellega mingeid asju planeerida ja koos teha.Ja loomulikult minus ärkab kadedus, kui ma kuulan jutte, kuidas te plaanite ühiseid perereise, ostate uut diivanit ja teil on äärmiselt tore ja vahva koos olla.
Nendel hetkedel ma tunnen ennast nagu mingi jobu, kes ei oska nendest asjadest midagi kaasa rääkida.
Aga täna ärkasin  ma ikka taas sellise tundega, et vallaline on  ikka siga hea olla.
Eriti siis, kui sa saad aeleda terve öö üle oma voodi, ärgata täpselt siis kui sa ise tahad ja saad aru, et sõna MEIE kohe mitte kuidagi ei sobi veel mu ellu.Ja hetkel kui ma oma kodus ringi vaatan ja näen ühtlast segadust ja saan aru,et ma peaks koristama, siis no lihtsalt ei viitsi.
Nii et ma parem vingerdan oma elukest edasi ja homme hakkan teile kirjutama,kui vahvaid kohtinguid mul on olnud, sest ilmselgelt neid tuleb aina juurde.