Lehed

neljapäev, 30. juuli 2015

Korra ma nagu mõtlesin....

Et on okei kirjutada korra või kaks nädalas, aga no ma tahan ikka oma tänasest õhtust ka jutustada.Ja no minu blogi, kriban palju tahan :)
Nimelt sain ma  täna kokku oma uue ägeda tuttavaga.Leppisime kokku, et kohtume siis vanalinnas väga noobli hotelli ees-nimeltTelegraafi ees.
Aga no mina ju ei ole normaalne inimene.
Tiksusin siis vaikselt hotelli ees, kuni ootamatult möödus minu onutütar ja selle asemel, et normaalse inimese kombel talle vastata,et ma ootan sõpra, pidin mina naljatama,et kle teen siin vaikselt tööd, ootan rikkaid mehi.Ja saingi kohe hiljem oma vitsad kätte.Sõbraga oli kohvitatud, ning jäin sinna veel korra teda ootama kui minu juurde astus meesterahvas, olles täiesti kindel,et ma seal niisama kõlgutan jalga ja ootan tõõd:)
Kas ma nagu reaalselt annan nüüd selliseid signaale?Kurat ma olin paksus kampsunis ja teksades! Aga noh vähemalt oleks tööotsa saanud:)
Millest ma tahtsin veel rääkida, on selle hotelli teenindus.Ma olen nõus sinna isegi koristajaks minema, sest seal ikka super hüper mega suhtlemine külalistega kui ka omavahel.
Nimelt pakuti joogi kõrvale küpsiseid ning kui ma lahkuma hakkasin,  nurusin teenindajat,et kus paganama kohast nad neid ostavad.No aga kui ikka nii noobel koht,siis loomulikult neil on oma pagar.Aga need küpsised!!!Ma pole oma elus midagi nii head sõõnud!Ja tundus, et ma olin piisavalt nukra näoga, saades teada et need pole müügis ning teenindaja lihtsalt teatas mulle, et kuulge,kui teile need nii maitsevad, siis ma palun pagaril teile neid veidi kaasa pakkida.
Ma lahkusin kotitäie küpsistega.
Vahest on mul selline tunne...

Et ma käin koguaeg peol.Vähemalt nii arvavad mu naabrid:)
Mul on au üürida korterit pisikeses majas,kus on kokku ainult 8 korterit,mis võimaldab olla oma naabritega  lausa sõber.
Osadel mu naabritel on arvamus,et ma käin pidevalt ja alati peol.
Muidugi nad on mind ka korduvalt näinud sellises olekus,et mulle on peenemad napsud meeldinud ja ma suren meie maja tagahoovis.
Aga no kui naabrimees juba ühel teisipäeval küsis kas ma lähen peole siis oli küll,et Wtf:)
Aru ei saa sa muidugi sellest,kus siis kõik naabrid on,kui ma olen kolm pikka päeva olnud tõõl ja näen välja selline,et ma olen mitmeid öid Irinaga Balta pargis kangemat manustanud.Et ma käin ka päriselt tööl.Või siis need hetked,kui ma tassin poest rasket kotti koju ja elan sellist tavalist perenaise elu.Siis ma ei näe kedagi naabritest.Aga nii kui ma olen ennast üles vuntsinud,lãhen peole,olen reaalselt pohmellis,kimun maja ees suitsu või üritan aru saada hommikul kell kuus,et miks minu võti lukuaugust mõõda läheb-vot siis on kõik naabrid uksel ja aknal:)
Muidugi armastan ma oma naabreid väga.Kui ma kunagi peaks kolima,siis ma võtaks pooled neist kaasa.Sest nad on ikka suurepärased inimesed kes toovad mulle kooki ja laenavad ka piima ning neil on imearmsad lapsed.
Lihtsalt mina olen see meie maja patuoinas:))
Nagu ma oma esimeses postituses mainisin,siis hakkan ma seda blogi pidama enda jaoks ja veidi ikka ka teile.Sest siis kui naabrid näevad mind välja minemas,siis tavaliselt ma saabun ju koju taas mingilt koledalt deidilt või suurepäraselt ürituselt:)
Mingil päeval pakkus mu sõbranna,et ma võiksin kõik oma sellised toredad ja koledad kohtingud kirja panna.Kohe ausalt kirjutada mis meestega ma olen kohtunud,mis on juhtunud ning lood ja juhtumised ka mu sõbrannadega.
Nii et ma hakkan neid järjest kirjutama.Osad neist väärivad omaette peatükki.
Muidugi mina kui normaalne valllaline naine tegin ka endale Tinderi
Ja Tinderist ma kirjutan siis mingi päev lausa pikemalt:)

kolmapäev, 29. juuli 2015

Alustame siis algusest.....

Või on õigem kirjutada,et elas kord Katja,kelle elus koguaeg midagi juhtub ja ta paneb need kirja,sest siis on kergem meeles pidada:)Ja jumal hoia!Terve maailm koguaeg kirjutab midagi,ma tahan ju ka kirjutada:)
Kui ma pool aastat Aasias elasin/vedelesin,siis olin ma usin kirjutaja.Jutte aina tuli,et mis ja kus ja mida siis pakkus mulle Kambodza elu.Kui ma tagasi tulin,siis sai ka blogi otsa,sest seal olid ühed mõtted ja siin on ju teised jutud.
Aasiast tagasi tulles olin ma vana rahu ise.Et ikka hingan kõik need mured,ebaõnnestumised ja kukkumised endast välja,aga no mida sa hingad kui külgetõmbeseadus on nii tugev,et ma tõmban pidevalt lausa koomilisi olukordi endale ligi,et lausa raske on midagigi hingata:)
Ma hakkan seda blogi pidama enda jaoks.Ja muidugi teie jaoks.
Ma kirjutan ausalt.Suhetest,endast,lootustest,meestest ja elust.Kirjutan nii nagu asjad on juhtunud ja ei ilusta.
Mingit viisakat ja viimistletud jutte pole minult mõtet oodata,sest no mida ma valetan ja ilustan asju,mis on ikka vahest nii pöörased:)
Muidugi ma ei oota kallid sõbrannad,et te nüüd usinalt lugema asute,kuid pärast ärge vinguge,et ma taas ei viitsi rääkida oma viimasest kohtingust ega viimastest rõõmsatest asjadest:)Ah olgu,ma nagunii räägin aga no ma tahaks ka endale kirja panna:)
Nii et alustame algusest.