Ma kolin blogi siit ära:)

Igastahes, ma otsustasin blogiga kolida:)
Uues kohas on jube palju igast naerunägusi hetkel,  aga ma ei viitsi neid seal ära võtta.
Olen siis targem, kui järgmist postitust teen:)
Ma kolin, sest tahan jubedalt osad postitused lukku panna ja ikka neid paganama mehi siunata:)
Uus aadress on siis:
https://minukulgetombeseadused.wordpress.com

https://minukulgetombeseadused.wordpress.com

Õudusfilmid!!!

Deem ,kuidas ma lihtsalt armastan õudukaid. Ma võin neid alati ja igas asendis passida.
Üksi? Ei iial. Ma olen ikka selline jänkupüks, et mina üksi neid vaadata ei julge :)
Aga alati leian ma mõne sellise ohvri, kes seda minuga koos vaadata tahab :)
Eile siis käisin ka kinos õudukat vaatamas. Ikka armsad töökaaslased julgestuseks kaasas :)

Muidugi eile vaadatud õudukas oli pigem segu
naljast ja kergest pornost.
Üksi ma ei julge vaadata sellepärast, et ma hakkan kergelt  endale asju ette kujutama.
Ikka nii, et passin diivani alla,kontrollin
sada korda,  kas uks on lukus ning olen alati
kindel, et keegi passib ka vannitoas :)
Muidugi ma saan aru, et see on film, aga olen siiski kindel, et kollid ja vaimud on olemas.
Sõbrannje rääkis mulle, kuidas tal oli vahepeal selline tore seis, kuidas ta koguaeg tundis, et keegi lamab öösiti ta peal. Ei, see polnud oma mees vaid
ikka mingi luupainaja. Haaras kohe kõvasti teda seal voodis.
Mina naersin vastu, et no misasja, haara ise vastu, vaata mis siis see tont teeb :)
Ja no mõtle, kui on veel mingi eriti kobeda välimusega luupainaja :)))))))) Nämmaaaaaa....
No muidugi  asi on naljast kaugel aga ikkagi :)
Ja muidugi film "Ring".
Kuskil tehti paroodia, kus kutid lõid telkust tulevale plikale kannaga silma, et kao tagasi, nii kole oled :) Vot siis nagu ei peaks neid õudukaid kartma, nagunii kõik on nali.
Kas keegi on veel näinud filmi Paranormal Activity? Vot see pidi ikka väga väga väga õudne olema ja ma tahaks seda niiiii näha :)

Töökaaslane läks aega teenima...

Ja ma lihtsalt pean teile jagama, mis laule siis lõõritatakse  sõjaväes, kui
hommikuti joostakse ja trenni tehakse :)
Mina ikka mõtlesin, et sõjaväes on sellised viisakad laulud kasutusel:)
Ja tänud Fred, ma naersin pisarateni, kui seda su blogist lugesin :=)

Armastus käib kõhu kaudu:)

Paar päeva tagasi, jagas sõbranna peiku facebookis pilti, kus ta siis sõi pisikesi ussikesi.
Ja oi kurat,  kuidas ma oleks kah neid tahtnud!
Jah, ma olen see , kes viskab toitu minema ja koguaeg viriseb toidu suhtes, aga no enamus
asju siiski mu hamba all ei karju.
Eile ma sõin näiteks tigusi ning täna liha, millest lausa pritsis verd välja.
Ma isegi ei tea, kus kohast on saanud alguse minu armastus igasuguste imelike molluskite ja toore liha vastu.
Viis aastat tagasi sõin ma Tais olles esimest korda rohutirtse ja mardikaid.
Siis kolisin Kambodzasse ja hakkas see gurmee pihta. Ussikesed, konnakesed, prussakad jne...
Ei see pole nii, et kui näen kuskil prussakat jooksmas või tigu roomamas, siis pistan kohe suhu. Ikka korralikult peab olema tehtud! Grillitud, küpsetatud, maitseained ja kõik jutud.
Liha olen ma alati söönud terve elu, aga ikka nii, et ilusti küpsetatud. Viimasel aastal ainult kas toorena või siis verisena.
Mul ausalt ka hakkab suust selline kena nire jooksma, kui ma mõtlen igast maitsvate
ussikeste ja mardikate peale. Nii hea oleks kodus telkurit vaadata ja divantsikul head paremat krõbistada. Kas keegi muide teab kohta, kus selliseid maitsvaid krõbinaid saaks osta????
Muidugi on see mõne jaoks rõve, aga enne kui te pole maitsnud, siis pole teil ka midagi kobiseda.
Ja Kambodzas ei teadnud ma kunagi, kas mu tellitud liha oli päriselt sealiha või seal  oli
ka sees khmeeri poissi või pagan seda teab mis looma.
Muidugi ma söön ka normaalset toitu, mardikatega ma niisama maiustan:)
Mu uus tinderi tutvus tegi mulle muide ükspäev maailma parimat omletti. Kui seal oleks ka väike tigu sees olnud, siis no ausõna ma kiidaks sind taevani:))))

Mulle ikka meeldib oma pank!

Eile hommikul tõusin siis mina rõõmsalt voodist ja sättisin ennast tõõle. Sellise korraliku ajavaruga, et jõuda ka kaubamaja toidupoodi, sest essugi mul kodus süüa polnud ja otsustasin sealt haarata väikse võiku ja kohvi.
Läksin siis maksma ja oh üllatust-mulle õeldakse , et mul arvel pole raha. Eeeee mis mõttes pole raha, eile oli mul palgapäev, kohe kindlalt ei saa mu arve nullis olla.
Palusin siis müüjal uuesti proovida, ning laskusin ka ise vestlusesse:
"Vabandage, aga teie arvel pole raha"
"Ei see pole võimalik, mul on kindlalt raha, proovige uuesti"
"Neiu, teil pole raha"
"On kindlalt ,mul oli eile palgapäev"
"Äkki te maksite arveid ja seal panite midagi valesti"
"Ei ma ei maksnud arveid , ma ei kasutanud eile üldse pangakaarti ega midagi"
"Kahjuks ma ei saa teid aidata, teie arvel pole raha"
Oeh, ma sain ausalt südamerabanduse. Sest kuidas on võimalik, et mu kontol pole raha, kui peale minu raha on seal ka mu sõprade raha, sest kuna me läheme talvel reisile, siis mina tegelen hotellide ja siselendude ostmisega ning nemad teevad mulle pidevalt ülekandeid.
Läksin siis vihast puhisedes pangaautomaati, ise kirudes, et see on kindlasti mingi poe jama, et neil näitab , et mul pole rahhi.
Ja minu pangaarve oli ka päriselt nullis. Suur null vaatas automaadist vastu!
Esimese asjana suutsin ainult õelda, et täiesti v***us, kuidas see hetkel võimalik on!
Ja siis hakkasin nutma. Mõtlesin siis erinevaid skeeme, kuidas siis mu arve on ikkagi tühjaks varastatud. Raudpolt sellepärast, et tellin netist igasugust saasta ja keegi on
mu kaardi andmed kopeerinud.
Helistasin siis Danskesse ning pika ootamise peale sain liinile , ning  hingeldades ja ulgudes suutsin ainult õelda, et dziiisas, mind on paljaks varastatud!!!!
Danske väga vabandab, aga meil on süsteemis rike ning parandame selle nii kiiresti
kui võimalik. Niikaua pole ühegi kliendi arvel raha ning konto näitab nulli.
Lõunaks sain raha tagasi.
Aga peab ikka edaspidi rahakest vist sokisahtlis hoidma, sest ausalt mu süda seiskus eile korraks:))))

Saast minu postkastis :)

Iga jumala päev  ummistub mu isiklik postkast rämpsuga.
Mina aru ei saa, kus kohast on need kõik firmad minu meili saanud, et järjepidevalt mulle
igast saasta saadavad.
Okei, ma koguaeg blokeerin kirjade saatjaid jne aga läheb paar päeva mööda ja ikka tulevad kirjad uuesti.
Eriti ma vihkan neid igast laenude pakkujaid. No nende nina kindlasti haistab, et ma olen suurim
kulutaja ja ma koguaeg vaene, aga kas nad tõsimeeli mõtlevad, et ma reaalselt tahan mingit sms laenu võtta?
Ja see on ikka tase, et samad raha pakkujad lausa nimetavad inimesi püsiklientideks :)
Ma võin olla mingi riidepoe püsikas aga sms raha püsikas? Päriselt on ka selliseid inimesi?
Siis kutsustakse mind koguaeg kuskile emade ja beebide ujumist harrastama, siis lapsega mängima.
Et siis kui lähen siis antakse mulle laps ka kaasa? Mul endal pole ju kuskilt võtta...
Siis loomulikult on mul kindlasti vaja osta uut panni, tekki ,jänesele puuri,kummikuid , kirvest ja kurat seda teab veel mida.
Tantraseksi kutsutakse ka harrastama. Taas, kas mees on pakkumise sees? Milline mees? Kas saab ka enne pilte näha?
Ja viimasel ajal kirjutab mulle mingi naine, koguaeg erinevalt aadressilt. Tema nimelt paneb kodus kaarte ja näeb diivanil olles minu tuleviku juba ette. Ning naisterahvas tahab mulle koguaeg teada anda, mis siis minu elu mulle toob. Viimane kiri algas kohe sõnadega, Katrin-veel pole hilja oma
saatust muuta, kirjuta mulle kohe ja ainult 19.90 eest annan sulle teada , kuhu suunas liikuda.
Ma võiks talle juba vastu kirjutada, et 20 euri eest võin ma talle ka voodis aeledes saatuse paberile visata:)
Mingi hetk läksin ma juba nii pingesse, et mõtlesin et panen oma postkasti üldse kinni ja teen uue, aga ilmselgelt kordub uues sama asi :)

No mina käisin siis kohtingul :)

No nii, läks siis ikka nii, et lõpuks sain oma uue Tinderi tutvusega kokku :)
Millest ma siis vaimustuses olen ning miks üldse nõustusin kokku saama, oli see, et
esimest korda üle viie aasta tegi noormees plaanid päevaseks ajaks, mitte ei kutsunud
mind õhtul baari või sööma, nagu enamus mehi on seda teinud.
Kas ma olin närvis? Muidugi olin ja mitte vähe.
Eelneva öö ma lihtsalt vähkresin voodis ja kaks tundi enne äratust lõin plaks silmad lahti.
Ja no peeglist pole ennast juba ammu nii kaua ja pikalt passinud.
Selline kohtlase tunne tuli juba kergelt :)
Kohtusime me igastahes siis minu kodu lähedal ning läksime sööma, siis Vabaõhumuuseumisse, loomaaeda, sööma, kinno, külla ja peole.  No ikka selline korralik päev.
Õnneks ma ilmselgelt nii täis ennast ei kaaninud, et siiski ka järgmisel päeval võeti minuga ühendust:)
Jah, ma saan aru, et ma peaks nüüd kirjutama , et mis olid tema miinused ja plussid.
Kuna ma plusse ikka leidsin , siis  kahjuks hetkel seda negatiivset pole avastanud :)
Aga ma siiski olen ootaval seisukohal, sest ma ei usu elus, et Tinderis kohtab tõesti
normaalseid mehi ja tal pole tõesti mitte midagi viga.
Peab ju olema, alati on olnud kõigil.
Ma olen ma ei tea kui palju erinevaid küsimusi esitanud ja uurinud ja puurinud, aga ikka ei
midagi.
Muidugi oleks nüüd kena , et ma üksikasjalikult jutustaks kõik meie jutud ja kohtumised lahti,
aga ma olen siiski selline veidi kade inimene hetkel, et jätan selle enda teada ning ootan ja vaatan,
kas tekib mingi rohkem emotsioon  või mitte:) Ja kuna tema ka seda blogi loeb, siis olen ka
tema suhtes viisakas ja ei esitle teda hetkel kogu maailmale :)

Mis siis minu kiiks on?

Oh selles olen ma osav, et ma kaagutan siin teiste kiiksudest, aga enda omadest pole
ma ju kordagi rääkinud.
Eile tuli siis mu uue Tinderi tutvusega teemaks kiiksud ja ma vastasin talle, et mul neid piisavalt. Ma ei kirjutanud lahti, ning loodan siiralt, et ta pole samasugune ment nagu mina ning mu nime google otsingusse sisestanud ja seda blogi leidnud:))))
Igastahes, ei ole ka mina täiuslik ning minu kõige suuremad kiiksud on seotud toiduga.
Nimelt ma nuusutan toitu. Ei see pole nii, et ah milline gurmee on taldrikul ja kui imeliselt see lõhnab. Ma teen seda automaatselt. Lausa nii, et keegi sellest aru ei saa. Miks ma seda teen, ma kirjeldada ei oska. Isegi seda , mis ma siis sellest nuuskimisest leian. Ilmselt seda , et toit poleks imeliku lõhnaga:)
Teiseks, ma ei söö MITTE kunagi tänase kuupäevaga tooteid.
Kui piimapakil on kehtivusajaks tänane kuupäev, siis lendab see automaatselt prügikasti.
Sama on teiste toitudega. Minu jaoks on nendel juba imelik  maitse ja lõhn. Loomulikult on see mu oma peas olev väljamõeldis, sest kuskil söögikohas ma ju ei tea iial, mis kuupäevaga on pakutav toode. Ja ilmselgelt kui ma seda ei tea, siis söön südamerahuga.
Aga nii kui näen, kohe prügikasti. Kunagi mul üks peika tegi külmikusse eraldi riiuli, et ma tõstaks sinna kõik need asjad, mis on sama kuupäevaga,  tunduvad või lõhnavad mulle imelikult. Tema igastahes sõi need kõik ära:) Ja juudas kuidas me vaidlesime nende sama kuupäevaga söögi teemadel.
Ja siis veel üks kiiks. Riided peavad olema värvide järgi. Kuigi see hakkab mul vahepeal veidi kaduma, sest mul pole siin kodus korraliku riidekappi,  aga juudas kui tuleb see päev
ja ma saan taas oma riideid korralikult laduda- sinised , punased, valged.....
Peast segi ajab mind ka juuksesirgendaja. Isegi, kui ma olen seda kasutanud tunde tagasi, siis suudan kolm korda ikka vaadata, kas ma ikka lülitasin selle välja, kui kodust lahkun.
Ma olen ka poolelt teelt tagasi kõndinud. Arvate ,et olen selle siis leidnud kunagi nii,  et see on veel seinas-no päris olen :)
Oeh, rohkem nagu korraga ei tulegi midagi meelde:)
Aga mis teie kiiksud on? Väga tahaks teada :)))))))

Noormehel number kuus on sõber :)

No endiselt löön mina aega surnuks Tinderis.
Ja mõned päevad tagasi, tuli siis match meeldiva noormehega.
Ja sain korraliku ninanipsu:)
Algus oli selline paljulubav. Polnud tema poolt sellist imalat algust, et ala olen sind leidnud,
printsess jne. Lihtne tere .
Ja hakkasime siis kirjutama.
Mingil hetkel vaatasin kirjade järgi, et no nii,  ta tundub sellest Tinderi seltskonnast
kõige normaalsem olevat.
Kuna tal on suhteliselt  eriline eesnimi,  mida palju kuulnud pole, siis otsustasin ikka veits
facebookis ka luuret teha. Sest no hallooo, kõik luuravad feissaris.
Kaks minti läks aega, kuni noormees oli leitud.
Õnneks konto selline, et pilte ikka korralikult lahti jne.
Ja siis ma pidin üllatusest pikali kukkuma! Tegemist on selle mähkme ja lateksi venna
parima sõbraga:))))))
Koos on  pilte nii, et paha hakkab:)
Ma ei osanud esialgu isegi mingit seisukohta võtta. Et kuidas siis see nüüd võimalik on.
Töökaaslane naeris, et sõpradel on alati midagi ühist ja nüüd looda, et äkki pole tegemist selle vana hea jäätüki vennaga:))
Mõtlesin ja kaalusin, ning kirjutasin noormehele, et ma kahjuks pean aus olema, ning
meil pole edaspidi enam mõtet suhelda.
Kahjuks ma ei saanud talle rääkida, mis põhjusel :)
Noormees arvas, et me siiski võiks edasi suhelda ning hetkel pole loobunud kirjutamisest:)Mina ka mitte:) Sisetunne kuidagi ütleb nii;)
Eks vaatan, mis siis edasi saab, sest endal tekkis ka juba huvi:)

Kas ma olen kõik oma õnne ära kulutanud?

Täna vaatasin ma telkut ja kuulsin äärmiselt toredat lauset- sellepärast pole
mõni inimene õnnelik, sest ta on juba kõik oma õnne ära kulutanud.
Minul endal tekib tihti selline tunne. Et kuidagi kõik lähevad oma eluga edasi
ja ainult mina seisan kuskil paigal.
Ja siis ma halan ja olen masenduses. Elan kuidagi nii raskelt seda üle, et endalgi hakkab paha.
Kuna ma juba mainisin, et mu õde sai pisipoja, siis tekkis see vastik tunne taas minu sees.
Et miks mul pole ka sellist elu, ja miks mina olen üksi ja miks ja miks ja miks.
Ei, ma ei ütle sellega, et mina tahan ka lapsi ja juttu vaid minu sees on lihtsalt selline imelik
tühi tunne.
Selline tühi tunne, et midagi peaks muutuma, aga ma ka täpselt ei tea mis.
Muidugi olen ma ju rahul oma eluga ja ma ei peaks mitte millegi üle kurtma, aga koguaeg
kuidagi ja midagi on puudu.
Ilmselgelt ma pole ainuke ja kõigil on vahel selline tunne.
Ja nüüd olen ma terve päeva selle paganama lause peale mõelnud ja seda oma peas veeretanud. Küsinud endalt, et millal ma siis olin tõsiselt õnnelik?
Ja hirmus on õelda, et ma ei mäleta.
Viimasel ajal pole mul absoluutselt mitte mingit huvi kuskil olla ega kellegagi jutustada. Aeglaselt , kuid visalt olen taas teel selle rahutuseni, kus ma saan kõigest küllastuse ja tahaks taas asjad kokku pakkida ja minna minema.
Tahaks minna kuskile ja mõelda, et kas ma siis ikka tõesti olen kõik ära kulutanud?
Kosil olles lubasin endale, et ma lasen vähemalt osal oma minevikul minna.
Lasen selle mineviku minema, mis tähendas mulle seda õnne.
Aga no paganama raske on seda teha, mingi niidike ikka hoiab kinni.
Ja no ilmselgelt on mul taas see hetk,  kus sigakoppkõrini tunne on peal.

Minu õde :)

Tänase blogi otsustasin ma kirjutada oma õest.
Minu pisikesest ja nooremast õest. No muidugi on ta minust ainult 5 aastat noorem , aga
väike on ikka:)
Minu õde tegi mulle pühapäeval maailma toredaima ja hindamatu kingituse. Nimelt
sündis meie perre imearmas pisipoiss.
Õde on mul  alati olnud selline iseseisev naisterahvas. Kui mina olen selline piuhh ja plärts koguaeg , jutustan, kaagutan ja vingun, siis mu õde on
rahu ja vaikus ise. Kui mina jutustan tunde ja tunde ja ka niisama plärisen,
siis õde räägib ainult siis, kui tal on ka midagi konkreetselt õelda.
Mitte kunagi ei arvaks keegi, et meie saame õed olla, sest me oleme nii erinevad.
Talvel, kui mu õde rasedaks jäi, siis helistas ta mulle laupäeva varahommikul, kui mina
olin taas diskolt tulnud ning teatas head uudist.  Sest ega ta ju peol ka ei käi , ega ringi ei laaberda. Ma olen koguaeg õelnud, et see joodiku soolikas on mulle tulnud.
Raseduse algusest alates, oli mu õde suhtumisega, et tema lihtsalt läheb ja sünnitab.
Mingile ämmakale tema raha ei raiska ja üleüldse tema sünnitab kergelt ja kiirelt.
Ja nii nagu tema ütles, nii on ka läinud. Sünnitas nii, nagu oleks korraks poes käinud.
Kiirelt ja tõhusalt:)
Vahest ma tahaks nagu tema olla. Kes teeb konkreetseid otsuseid ning ei ela minevikus.
Ei hala tühiste asjade pärast ning ei nuta silmi peast välja, kui midagi nässu läheb.
Ma tahaksin lihtsalt tugev olla nagu tema:)
Ja no muidugi peab mainima, et armsamat last pole mina enne näinud, kui see pisike päiksekiir, keda ei tahaks mitte kunagi sülest ära panna. Ja ilmselgelt tuleb sellest poisist mu õe kasvatusega ikka selline tõeline mees.
Mu kallis õde.
Sinust paremat pole terves maailmas .
Ja isegi kui ma seda ei ütle,  ega välja ei näita, oled sa maailma kallim.
Ja vabandust, et pidid kunagi kõik mu riided lapsena endale saama. Vot see on  noorema õe teema :)))))))))))))))))

Jumal küll, miks te reisite koos mugulatega?

Reede õhtu hakkasin ma siis tagasi lendama Kosi saarelt, ning hetkel kui ma seda postitust kirjutan , olen teel koju.

Ma mainin ka ära, et siin on  dziiisaas kui külm, kui ma olen harjunud 

juba nädala, et temperatuur ei lange alla 32 kraadi.

Aga see selleks.

Tahtsin ma kirjutada hoopis lendamisest.  Lendamisest koos lastega ehk mugulatega.

Mulle  endale meeldib väga lennata. Ei karda ma ei tõusu ega maandumist, ega ka seda

hirmu mul pole, et see raudkolakas taevast alla potsatab.

Tekitavad minus  hirmu hoopis lapsed.

Mul tuleb alati lennujaamas kananahk peale, kui ma näen vanemaid, kes

on kaasa vedanud lapsed alates ühest elukuust , kuni paari aastaseni.

Mind tegelt ei huvita, et lastega pidi olema koos tore reisida. Minul lapsi pole

ning jään arvamuse juurde, et kuni kolme aastaseid lapsi pole mõtet kaasa vedada. Vanemad lapsed vähemalt oskavad veidi paremini ennast üleval pidada.

Igastahes, eelmisel reedel kui ma hakkasin Kosile sõitma, siis istus minu ees pere, kus mingi paganama söögi soojendamine  lapsele oli kõige tähtsam.

Mis sellest, et kapten oli meeskonnal palunud  istuda ja lennuk valmistus juba õhkutõusuks. Ei, Pirjo röökis nagu ratta peal, et tema laps ei saa lennukis olla, kui kohe sooja toitu ei saa. Kurat , mida sa seal kodus tegid, andnud lapsele süüa, mõtlesin mina.

Ja muidugi kuna Pirjo märatses, hakkas ka see  laps röökima ja mitte vähe.

Ma ausalt üritasin sellest mitte välja teha, sest suundusin ikkagi puhkusele ja olin heas tujus.

Ja eile hakkasin tagasi lendama.

Minu kõrval, üle vahekäigu  olid  siis ema, isa ja kaks mugulat. Mingi beebi ja veidi suurem laps.

Ja need lapsed röökisid täpselt kogu lennuaja-kolm ja pool tundi. Lihtsalt karjusid nii, nagu kopsust tuli. Peale kahte tundi jooksis mul juba kõrvust s**tavett . Ja mul viskas kopsu nii üle maksa, et ma lõpuks küsisin sellelt emalt, et kas need kaks kunagi ka vait jäävad. Ma ausõna ei kannatanud seda enam välja.

Ja ossa raks , kus mutt vihastas. Tema lapsed on imelised ja nemad tahavad lihtsalt karjuda. Soigus veel sada aastat midagi kuni ma küsisin uuesti, kas need kuradi lapsed jäävad lõpuks vait või mitte.

Pole väga lahe lennata öölennuga soome, siis passida veel kaks tundi sadamas ja siis loksuda veel laevaga koju. 

Päris jäid need lapsed vait. Ja peale selle,  et nemad kaks karjusid, siis inises veel mitu last koguaeg kaasa.

Ma tegelt ka ei mõista, miks veetakse neid lapsi kaasa reisile, millest nad oma vanuses isegi mitte midagi aru ei saa. Kas tõesti pole enamustel vanaemasi, kuhu neid sokutada?

Ja veelkord rõhutan, et mind absoluutselt ei huvita, et lastega on koos tore reisida. Ma tahan koos teiste inimestega lennukis rahulikult istuda, mitte kuulata ainult karjumist.

Ja see on pelgalt minu arvamus.

Ma südamest loodan,et kui ma talvel Aasiasse lendan, siis pole lennuk karjuvaid mugulaid täis, et ma pean tühise kolme tunni asemel kuulama 12 tundi kisamist.

Ja suur kniks oma sõbrannadele, eriti neile, kes on minuga samal arvamusel ning on lastega reisile läinud alates neljandast eluaastast.

Ja kallis naabrimutt, juudas kui tugev sa oled: )))

No mis see elamine siin Kosil maksab?

Kuna paar sõbrannat  on küsinud, et kui kallis see reis siia on ja mis see nädalake kokku plekib, siis teen teile väikse ülevaate.
Lennupiletid ostsime ise ja maksid need 290 euri . Helsingi-Kos-Helsingi.
Hotell on võetud kohapealt ja nädalake maksab mul 210 euri.
Ma muidugi ööbin ka üksi, kahekesi veidi kallim.
Hotell on väga korralik ja kõik vajalik olemas. Toas isegi kööginurk, mille sisse kuuluvad isegi potid ja pannid. Kui ma süüa oskaks teha, siis ikka julmalt kokkaks siin:)
Kuna ma siiski midagi ei vaarita, siis sööme koguaeg väljas. Ainult hommikul teeme kohvi ja võikut.
Väljas söömine on minu arust sigaodav. Korraliku toidu saab kätte 1-3 euriga ja
maailma suurimad praed maksavad 6-8 euri.
Näiteks võin tuua, et meie sõime eile kolmekesi 37 euri eest.
Alustuseks tzatsiki, sakanaki, värske kala salati ja riisiga, lihapallid kooreses kastmes
riisi ja salatiga ning kana riisiga. Sinna juurde kolm pudelit vett, alustuseks kolmele gin toonikud , kaks kannu kohaliku punast veini. Ning muidugi magustoiduks kallasime sisse kolm hotshotti. Nii et kõik siis selle raha eest :)
Poes maksab vesi 6×1.5 liitrit kokku kaks ja pool euri. Igast fantad ja cocad 1 eur.
Suitsud on sama hinnaga.
No naps on muidugi väga väga odav. Kohaliku veini saad kätte euriga ja pudel Bacardi rummi maksab umbes 10 euri(liitrine) . Jooma kannatab siia saarele tulla küll :)
Mis on kallid, on suveniirid. Ikka sellised hinnad , et kuku pikali. Muidugi ma võrdlen
hindu Alanyaga , kus ma  kevadel olin.
Riided kolm korda kallimad kui eestis ja isegi mingi kuradi postkaardi eest küsitakse 3 euri.
Igast merereisid ja muud tuurid maksavad 20-25 euri, ning sisaldavad juba toitu ning karastusjooke.
Kui ise poest süüa osta, siis on odavam kui eestis ning puuviljad ja juurikad on värsked.
Pole ka imestada, sest absoluutselt igas hoovis on kasvamas nii banaanid, apelsinid kui ka laimid.
Minu arvamus on,  et hinnad on enam vähem samad kui eestis, aga no ilmselgelt siin ikka
seda rahhi kulub igast tavaari peale:)
Küsiti, kas siin on nii hull seis pagulastega?
Suvel tuli neid siia üle seitsme tuhande ja koguaeg lisandub.
Linnas jalutades on neid palju näha , kuid nad on rahumeelsed ja kedagi ei tülita.
Kahjuks ei saanud me minna ühte restorani sööma, sest nad on seal ligidal suure ala vallutanud ja me ei pääsenud sinna. Elavad nad seal telkides ja ma ei taha isegi seda vaatepilti kirjeldada. See hais mis sealt tuli-kohutaaaaaaaav. Arusaadav , sest neil pole seal ei mingit pesemisvõimalust ega vetsu ja õues on üle 30 kraadi sooja.
Aga no jah, mis seal ikka.
Täna ma lähen sööma mägedes asuvasse restosse, mis pidi olema saare romantilisem ja kaunim koht.
Mis siis,  et ma juba niigi olen paks, ikka vaja minna :)))

Musi musi musi....

Nii, palliks olen ma juba ennast õginud, aga mis on veel uut Kosil?
Peale selle , et siin käib ilge söömine, toimub siin ka julm musitamine.
Ma pole mitte kunagi niipalju kedagi musitanud, kui siin.
Kreeklased nimelt kohtudes alati mopsutavad. Kõigepealt siis mops paremale põsele ja siis vasakule põsele.
Kuna mina olen samas kohas juba teist aastat, siis loomulikul on ka minust saanud
hotellis tuttav.
Hommikuti kui ma basseini äärde suundun, siis kõigepealt musitab mind omanik, siis tema kolm poega, siis nende poegade kolm naist ja ka lõpuks pereema.
Nii et iga hommik kulub mul kõvasti aega, et kõik saaks musitatud ja alles siis saan päevitustoolile pikali visata.
Ja kas te arvate, et bassu äärest lahkudes ei toimu  sama? Muidugi toimub!
Kehtib sama hommikune mopsutamine.
No ja muidugi ka meie ôhtusöögid.
Restoran kus me õhtustame, on olnud minu sõprade lemmikuks juba aastaid, ning üldiselt oleme ka iga jumala õhtu seal einestanud.
Ja nii  kui me sinna läheme, siis algab taas see musutamine pihta.
Kõigepealt siis tuleb alati mopsutada omanikuga, siis tuleb kohe omaniku isa kord, siis kõik restoranis olevad töötajad ning loomulikult saab ka kokk oma musid kõigilt kätte.
Õhtu lõppedes kordub kõik  uuesti.
Ja kahjuks või õnneks see pole nii, et kõik kohalikud mehed ja naised kihutavad mind suudlema, musitatakse kõiki. Sest kreeklastel on see komme, ning selle vastu ei saa:)
Natuke ma juba tunnen, et mul on selleks aastaks see mopsutamise mõõt täis  :))

Mida ma Kosil söön...

Ma olen nagu reaalselt kolme päevaga võtnud sada kilo juurde!
No mitte kuidagi ei õnnestu siin normaalselt süüa.
Kuna meie hotellis on kõigil sellised toredad kööginurgad, siis üldiselt sööme hommikust
hotellis. Ikka väike normaalne võiku ja tass kohvi.
Päeval oleme söönud bassu juures olevas baaris.
Okei, päevase toiduga saab kuidagi hakkama, kuigi täna läks asi  veidi käest ära.
Nimelt mu sõbrad on hotelli omanikega suured sõpsid ja muidugi siis vaaritab pereema
ise mingit sööki teha ja pole mitte mingit juttugi, et ta seda meile lõunaks ei paku.
Minu lõuna nägi siis välja selline, et taldrikul oli põhimõtteliselt TERVE kana ja sinna juurde maailma suurim salat(kurk,tomat, feta) ja no mingi 20 õlis praetud kartulit.
Ja proovi siis mitte süüa, kui selline võimukas Kreeka naine istub su kõrval ja vaatab kas sulle ikka maitseb.
Ausõna ma peaaegu vajusin bassu põhja kui pärast ujuma läksin!
Aga no õhtud, vot siis alles hakkab sööma pihta.
Kaks õhtut oleme käinud minu sõprade lemmik restoranis nimega Olympiada.
Kuna sealne toit on lihtsalt taevalik, ning loomulikult me läheme sinna alles kell kaheksa õhtul, siis on nii hilja  ka selline tunne, et nälg võtab silmanägemise.
Mis me siis eile sõime?
No alustuseks siis Saganaki, mis on lahti seletatult rasvane, grillitud imehea juust.
No ja muidugi ikka ka Tzatsiki- kurk, jogurt, küüslaauk ja kurat veel teab mis seal sees on.
Siis olid lauas ka paneeritud suvikõrvitsad.
No aga ega sellest ju ei jätku!!! Mina pigistasin veel sisse gordon blue juustuga täidetud kana, sõbrad panid sama suured toidud nahka!
Ja ärgem ka unustagem , et toidu kõrvale ikka ka rohkelt punast kohaliku veini.
Loomulikult ei lahku sa restoranist, kui sa pole omanikuga ära joonud veel ühe või kaks pitsi kohaliku kärakat.
Eile ma ma ei saanud aru, kas ma olen nüüd toitu täis või siis juua täis, aga minema me sealt kõik veeresime.
Hetkel kui ma siin kirjutan, on mul veel aega 10 minutit ja siis algab shampuse joomine ja taas minek sinna restorani. Ma olen juba hirmul:)))))
Ja kui te arvate, et ära siis õgi, siis see on lihtsalt võimatu.
Ma võin küll endale tellida salati, aga kõik muu tuleb sinna lauda nagunii, sest kreeklastel
peab laud lookas olema ja ka ainuüksi salat on kolmekordses mõõdus.
Ja sa ei saa lihtsalt lauas pirtsutada, sest see näitab et sulle ei maitse nende toit.
Ma jõuan laupäeval tagasi, kes minuga trenni tuleb????

Puhkus...

Juba teist aastat järjest, pikendan ma oma suve Kosi saarel
Ma ei saa õelda,  et mullle siin hirmsasti meeldiks, aga noh soe on siin ikka ja toit
on taevalik.
Iseenesest on see saar ikka suht väike ja midagi erilist siin pole vaadata.
Minu sõbrad on siin käinud mingi 20 aastat järjest ja teist aastat olen siis ka mina kaasas.
Vinguda tahaks palavuse üle, sest alla 32 kraadi pole ükski päev olnud.
Palavus on tappev ning vaevu magan öösiti, sest toas pole mingit kontti.
Hoian küll öösiti akent lahti, aga palju see ei aita, ning täna hommikuks on mind sääsed
korralikult söönud.
Harjumatu on ka muidugi see, et ma kügelen voodis lihtsalt lina all, sest muidu
ei kannata olla. Kodus on mul meeletult suur suletekk ja pelgalt lina all on imelik magada.

Hotell kus ma olen, on selline pisike perehotell, kus omanikeks on kohalik pere.
Tube on siin kokku ainult 30.
Üks perepoegadest on endale naiseks võtnud vene tsiki, ning temaga saan toredalt jutustada, sest kui ta avastas kohe esimesel päeval, et ma räägin  tema keelt, siis nüüd
ta koguaeg istub mu juures ja jutustab. Ilmselgelt ta pole ammu saanud oma keeles muliseda.
Hotell on iseenesest väga ilus ja viisakas ning ääretult puhas.
Mina olen siin muidugi kõige noorem, sest ülejäänud on sent surmale võlgu saksa ja briti vanapaarid:)

Kolm päeva siin on kulgenud täpselt samas rütmis.
Kell 9 hommikul sõõme hommikust, hiljemalt kell 10 olen  juba bassu ääres, kell üks lõuna ja kella neljani on taas ränk töö basseini ääres, sest tuleb ju ennast keerata küljelt küljele.
Neljast poole kuueni olen teinud pisikese uinaku ning alates  kella kuuest on kohustuslik shampuse tund:)
Ma annan endast parima ja kirjutan hiljem, kuidas ma olen kolme päevaga juba sada kilo juurde võtnud, sest peale shampust hakkab ju iga õhtu selline rikkalik õhtusöök, et
kuku pikali.

Noormees number kuus :)

Kohe kindlasti pole mitte ühtegi inimest, kes mäletaks oma esimesi eluaastaid.
Veel vähem mäletaks , et ta kandis mähkmeid.
Olgu, on inimesi kellel on mingid tervisega seotud hädad ja on ka suureks saades sellises olukorras, kus mähkmed on paratamatud.
Aga miks paneb vabatahtlikult jalga mähkmed 40!!!! aastane meesterahvas???

Noormees number kuuega tutvusin ma juba üle aasta tagasi.
Tavaline ööklubi tutvus, kus siis sai ikkagi kontakte vahetatud, kuid mingit erilist pikka suhtlust
sealt esialgu ei tulnud. Kuni selle kevadeni.
Mingil hetkel hakkas noormees mulle eriti aktiivselt kirjutama ja nõustusin ka temaga lõunale minema.
Edasi läks nagu täitsa kobedalt. Ei saanud kurta. Väga viisakas noormees. Mõistus tundus ka
peas olevat. Ikkagi täiskasvanu ja mitte mingisugune poisike.
Ma võiks isegi õelda, et ta täitsa meeldis mulle..
Käisime   söömas ning ka suhtlemine oli päris tihe.
Kuni siis ühel õhtul läksin ma tema juurde klaasikesele veinile.
Kuna noormeest ootas järgmisel päeval ees sõbra sünnipäev, siis tahtis ta kangesti näidata,
mis riietega ta sinna läheb.
Mina siis jäin diivanile veini lonksama ning noormees kihutas riideid vahetama.
Ja siis ta tuli.
Jalas mähkmed, peas beebimüts.
40 aastane noormees.
Ja talle meeldis mähkmetes olla. Ta lausa nautis seda. Ja ei kiirustanud neid ka ära võtma.
Sellel hetkel ei osanud ma isegi midagi õelda. Ma olin täiesti sönatu ja lasin peast läbi erinevaid mõtteid, et kuidas kurat selline asi võimalik on.
Mingi aja mõõdudes, kõndis siis noormees uuesti minema ja naasis sealt mingisuguse naiste
lateks  kostüümiga, mida ta siis palus mul katsuda, sest see olevat lausa imeline keha vastas.
Ma olin sattunud lihtsalt mingi faking friigi otsa. Tegelt ka.
Ma olin küll kuulnud, et igast haigeid inimesi on olemas, kui eelnev kokkupuude oli mul olnud null.
Sõbranna muidugi rääkis, kuidas tema teab juhust, kuidas noormees sai ainult siis oma ussi funkama, kui jäätüki teatud kohta toppis.
Njaaaa, ilmselgelt meie tutvus ka lõppes .
Olen teda mõned korrad hiljem  näinud ja ta hakkas ajama  mingit joga, et anna andeks, et nii läks jne. Ja viimane kord väitis, et tema ei tahtnud suhet :)Ahhhh????
Nüüd ma olen ka sellise mehega kohtamas käinud ja mis te arvate, kas kisub veel kellegagi tutvuma.
Olen sõbrannadele naernud, et ma peaks sellised ankeedid  tegema, kus on jah ja ei vastused.
Kas sa kannad mähkmeid?
Kas sa oled hull?
Kas jää käib ka kuskil mujal kui joogis?

Ma olen juba niiii puhkuse lainel..

Reedel sõidan ma taas Kosile, ning ma olen juba täielikult puhkuse lainel, et kohe mitte midagi
ei viitsi teha ega midagi uut pole juhtunud. Isegi kirjutada ei viitsi :)
Pakkisin kõik asjad ära ja ilmselgelt ma vean taas sinna meeletult riideid kaasa, mida ma isegi ei
kasuta. Aga ega ma kunagi ka ei õpi :)
Kosil olen ma muidugi ka enne käinud. Kui täpsemalt õelda , siis olin seal ka aasta tagasi,  täpselt
samal ajal. Ma nüüd ei saa õelda, et mulle seal hirmsasti meeldiks, aga no soe ja mõnus on ikka.
Hoopis rohkem ootan ma oma talvist puhkust, mis on kõige külmemal ajal ja lausa kuu aega järjest.
Ja talvine reis on minu unistus olnud juba mitu head aastat.
Viimane reede käisin ma muidugi taas väljas ning minu suurest plaanist minna laupäeval naabrinaisega  Uue Maailma festarile ei tulnud midagi taas välja. Valisin magamise.
Väljas käisin ma sellises toredas kohas nagu Sinilind, kus siis toimus Vaiko Epliku kontserta.
Ja teate mis kõige lahedam. Seal müüdi mu kirsiõlut ning sain mingiks ajaks oma neeludele
kergendust :)
Sinilind on muidugi  selline äge koht ja seal on ikka nii erinevaid inimesi, et ei tea kuhu silmi panna.
Muidugi olen ma tänapäeva noormeestest nii hämmingus, sest kuidas kurat tömmatakse nii
kitsad teksad jalga ja karvamüts on kah veel peas.Aga no ei saa kurta. Silmailu jätkus ikka
pikaks ajaks :)
Muidugi peaks ka ennast kokku võtma ja kirjutama enne puhkust noormehest number kuus.
Aga see ikka selline päris naljakas/ebanormaalne/kohutav lugu, et siiani kogun hoogu :)

Ma ei tea kuidas teil..

Aga mul hakkas igastahes juba sügis.
Täna hommikul vaatasin aknast välja ja reaalselt on mingi puu juba lehed maha visanud
ja ilmselgelt,  puu otsas asetsev varesepesa lendab ka esimese tuulega sealt nah***i.
Okei, ma ei saa väga viriseda, sest juba 8 päeva pärast peesitan ma Kosil, kus on
hetkel 32 kraadi sooja.
Aga sealt peab ju tagasi ka tulema ja siis hakkab see ikaldus pihta.
Pime, külm ja rõve.
Ma isegi ei viitsi kuulata jutte, et talv on äge. Kas tõesti on äge panna jalga sukapüksid, karupüksid ja siis sinna otsa tõmmata veel püksid ja lihtsalt kubujussi kombel ringi veereda. Ja teie muidugi võite suusatada ja kelgutada, ma hakkasin uuesti suve ootama.
Täna kraamisin ma igastahes oma kampsunid välja ning hetkel kössitan pleedi all.
No minu arust on juba õues väga külm.
Ma muidugi ei tea mis veel talvel saab, kui ninast ripub välja jääpurikas.
Oehh, see sügis tekitab minus stressi juba ette :))
Tore uudis on see, et minu blogist on kasu kah.
Naabrinaine pakkus mulle oma pipragaasi, millest puudumisest kirjutasin.
Ta nagunii abielus ja lapse ja mehega ilusti kodus ja öösiti ringi ei tuuselda,
mul võiks  vabalt  tema oma olla.
Keegi võiks nüüd selle kirsiõllega ka läbi astuda, siis oleks eriti muretu :))

Enesekaitse

Lugesin täna Malluka blogist, et ta olla endale saanud pipragaasi, kuna tal oli
olnud ebameeldiv kogemus taksojuhiga.
Pipragaasiga meenus, et mul siin üks Tinderi vend lubas mulle ka selle suure suuga
hankida. Ei ole mina seda pipragaasi näinud, sest tüüp kadus nagu vits vette ja
fesarist võttis ka maha. Meil olid erimeelsused, sest ta tahtis ,et meist kahest saaks
kiirelt meie. Aga no see selleks.
Mõtlesin, et kirjutan siis ka taksojuhtidest, kui juba sellele viidati.
Mina paar viimast aastat sõidan  üldiselt tulikaga. Sellel lihtsalt põhjusel, et ma ei
viitsi, et ma kutsun takso ja mingi eriline tont või pervert viib mind koju.
Tulika peale saab alati kindel olla ning pole ka hirmu, et kuskil metsas lõpetad.
Ja ma pigem maksan selle kaks euri rohkem, aga olen ilusti kodus.
Eelmisel nv igastahes tellis mulle sõbranna takso, sest tal see popp äpp telefonis,
mida ma pole viitsinud alla laadida, et kiirelt takso saaks.
Takso sai siis tellitud vanalinna Dublineri ette.
Ja mis siis tegi taksojuht-helistas. Et olgu mina kena ja jalutagu kuskile vabakale
burgeri putka juurde, sest Dublineri ees nii palju autosi, tema ei taha sinna trügida.
Ma  polnud sellega nõus.
No sõitis siis ikka tellitud kohta ja enne kui ma üldse jõudsin oma tagumendi istmele
sättida, tuli sealt rooli tagant karjatus, et sulgege uks vaikselt, ärge kindlasti uksega laamendage. Aahah, no panin siis ukse tasakesi  kinni ja ütlesin aadressi.
Vaikselt siis kulgesime , kuni jõudsime F-hoone juurde, kus on raudtee ülesõit ning
parasjagu manööverdas seal mingi suur rong.
Ja no taksojuht hakkas muidugi õiendama. Ikka minuga, sest mina pidavat sellises tobedas kohas elama. Me ikka läksime lõpuks päris tülli ning taksost välja astudes , virutasin ukse  enda tagant nagu laudaukse kinni. Jumala savi kas kukkus eest ära või mitte.
Ja siis teine juhtum paar aastat tagasi.
Tulin mina siis kontserdilt ja sõbranna kutsus taas mulle takso. Seekord Sossi klubi ette.
Ja taksosse istudes ootas mind roosa karvane iste. Ja selline pervar taksojuht, et kuku pikali.
Esiteks ütles ta mulle kohe, et noooohhhhh, käisid Sossi klubis välismaa mehi lantimas jah?
Tema kohe pidavat minusuguseid noori naisi teadma.
Ning sellel hetkel, kui ta hakkas rääkima, et tema naise tütar elab kõrvalmajas, keda ta vahest prõmmimas käib ning nii tore , et ma samas kõrval elan, vot siis tuli mul hirm.
Kohe nii hirm hakkas seal karvase istme peal, et võtsin oma lõhnaõlilt korgi maha ja olin valmis talle seda näkku laskma, kui ta peaks mind ründama.
Õnneks jõudsin ilusti koju , aga vot tollel hetkel oleks see pipragaas olnud väga vajalik.
Kuigi kinnises taksos vist pole seda mõtekas pihustada :)))))

Abielus esimesest silmapilgust..

Oehh, täna siis hakkasin mina vaatama uut saatekest, mida Tv3 juba sada aastat reklaamis.
Abielus esimesest silmapilgust.
Sättisin ennast siis kenasti kella kaheksast telkuri ette. Isegi koristamine jäi pooleli,
sest mina kohe tahtsin näha, et mis kuradi saade see on.
Ja muidugi ma ei saa aru, millal sinna saatesse kutsuti, ma oleks vabalt ennast kirja pannud, sest juunis oli suht jahe ja oleks kohe mingile kenale soojale pulmareisile
pörutanud :)))

Vaatasin , et selline täitsa kobeda välimusega noormees ka sinna saatesse trüginud.
No johhaidiiii  kui see noormees suu lahti tegi! Naine peab kaaluma max 60 kilo,
siis olema  maeiteakui pikk ja joppenpuhh , naine tohib ainult KORRA kuus oma
sõbrannadega diskole minna. Kas see noormees nimega Siim kukkus peaga kuskile?
Kas tegelt ka peab suhtes olles koguaeg 24 tundi koos siblima? Nagu tegelt ka ei tohi kuskile minna?
Tõmbasin Siimu kohe oma nimekirjast maha. Muidugi ta peab pingutama, et mu arvamus temast järgnevates saadetes muutuks.
No aga järgmised noormehed siis  ka üldse ei sobi minu nimekirja.
Kes elab seal emaga, kes on usklik ja viimane ju mulle üldse ei sobiks.
No ja saate lõpuks ma olen arvamusel, et ma siiski läheks veidi endast välja, kui mulle
mingi juhm valitakse ja reaalselt peaksin kuskile viieks nädalaks kellegi juurde lasna kolima. Reisile võiks muidugi minna :)
Kusjuures tsikid tunduvad seal saates täiesti normaalsed olevat- mulle vähemalt meeldivad.
Muide, täna õeldi uudistes, et eestis olla üle saja tuhande vallalise . Ehk siis peab paremini aru saama naistest , kes pigem on edasi kehvas suhtes kui saja esimene :)
Igastahes seda saadet ma kavatsen ka edaspidi vaadata:)

Kirsiõlu :)

Vot ma pole kunagi eriti õlut joonud. Vist olen veidi kunagi mõne peika kõrvalt joonud
pisut , aga see on ka kõik olnud.
Kambodzas elades ma muidugi vahepeal veidi seda jõin, sest see oli ainus värskendav jook, aga ma ei teagi kas seda lahjat lurri sai õlleks nimetada.
Muidugi ei toimu elus sellist asja, et mina lähen kuskile diskole ja tellin omale õlle.
Ammugi ei saa ma aru meestest, kes ööklubides ringi tõllerdavad, õlleklaas näpus.
Aga no võta näpust , vägisi hakkan oma arvamust muutma :)
Sõbrantsid mul muidugi ka  vahest õlletavad,  kuid siiski harva.
Muidugi Kätlin on selline erand, see koguaeg istub kuskil õllekas :)
Kügeleb ta sellises paigas nagu Hopner.
Ja no muidugi kui ikka seda kohta kiidetakse Kätlini poolt, siis ega Katja ju peab ka sinna ronima:)
Hopner siis asub vanalinnas, täpselt turistilõksu Olde Hansa kõrval. No selline keldris asuv õllekas.
Käts igastahes käib seal nautimas kirsiõlut.
Ja oh sa püha püss kui hea see kirsiõlu on, peale seda kui ma olen seda lõpuks maitsnud.
Maksab see veidi üle viie euri ja ma lihtsalt ei oska seda isegi kirjeldada. Selline pehme limonaad,
kirsimaitse lausa sulab suus. Eile ma näiteks õhtul lugesin voodist raamatut ja sellised neelud käisid
selle paganama õlle järele :)
Nii et kui keegi tahab tulevikus või lähiajal seda õllekest mulle kinkida , siis Katja võtab alati kirsisõllekese vastu.
Müüakse seda muide ka Solarises :)
Panen siis väikse pildi kah, kuidas minust on saanud kerge õllesõber :))))))

Vahest ma tahaks kõvasti karjuda...

Karjuda lihtsalt eestis töötavate arstide peale!
Käisin siis eile haiglas oma sõbrannat vaatamas, kes viidi sinna nädalavahetusel
ja midagi toredat tal pole.
Tavaliselt minnakse ju ikka haiglasse nii, et sul on reaalselt midagi tõsist ja sa
otsid abi.
Minu sõbranna sai sealt lihtsalt sõimata.
Sõimata selle eest, et ta julges valust karjuda. Et tal oli reaalselt seis nii hull,
aga see ei huvitanud mitte kui kedagi. Arstide jaoks on ta järjekordne jobu, kes ei suuda
valu taluda ja tuleb sinna haiglasse ja valu ära ei kannata.
Ma nagu ei saa aru, mis ajast sai arstidest sellised südametud inimesed, kes
annavad endale õiguse lihtsalt inimeste peale karjuda, sest nemad on ju sellised
kuningad.  Mis ajast on kõigil täiesti kama kaks? Ja no mis siis, et sõbranna on seal
 arstide vea pärast, nemad ennast ju ometigi süüdi ei tunnista.
Mäletan hästi enda juhust paar aastat tagasi, kui mul lõi selga järjekordne radikuliit,
mis tekitas selle, et ma olin minuteid lihtsalt  halvatud ja ei suutnud isegi sõrmegi liigutada.
Õde kutsus mulle kiirabi ja sain ka sellise sõimu osaliseks, et ma ei suutnud ise enam püsti
tõusta ja NEMAD pidid mind aitama.
Päästis mind see, et haiglasse saabus mu ema, kes lõi korra majja ja lõpuks ka paar arsti hakkas ennast liigutama ja sain vajaliku ravi.
Mind tegelt ka ei huvita, et neil on väike palk ja pikad tööpäevad. Mitte miski ei õigusta seda, et sa käitud teise inimesega nagu mingisuguse idioodiga.
Sõbranna rääkis eile, kuidas keegi kuskilt palatist oli hüüdnud õde, ja viimane saabus
lausetega, et mida sa kurat karjud siin, pane oma suu kinni!
Mul on hetkel oma sõbrannast lihtsalt nii kahju.
Miks üldse inimene, kes valib oma elukutseks arsti ameti, arvab , et see annab talle
õiguse teiste inimestega nii halvasti käituda.
Ainult sõimata ja mõnitada ja karjuda inimese peale, kes otsib abi?
Mu õde saab loetud päevade pärast emaks ning mul on juba hetkel tunne, et ma
lähen temaga koos haiglasse ja olen valmis lausa lõvina teda kaitsma nende kuradi
vene ajast pärit muttide eest, kes kujutavad ette, et nemad ongi need Keskhaigla kunnid!

Juuksed :)

Veits peab ikka muud juttu ka ajama, kui ainult oma meestest rääkima:)
Ma pean ikka  natuke promoma toodet, milleta mina enam hakkama
ei saa.
Igastahes, jõulupakis oli mul selline tore asi nagu Wella juukseõli.
Kinkis selle mulle onunaine, kes on nomaeiteakuikaua juba juuksur olnud ja
vahest mul joppab ning ta kingib või soovitab mulle head kraami.
Ja no minu kolme karvaga on see toode igastahes imet teinud.
Peale selle, et ta on maailma parima lõhnaga ning ma topin seda ka niisama
 juustesse, siis on see tõesti esimene toode, mida ma kiidan taevani.
Eriti sellepärast, et no vabandage väga, aga mulle on antud ikka nii vähe juukseid, et kui ma neid kohe peale pesu ära ei kuivata , siis on nad juba
nagunii minutiga ise kuivad.
Ja vot see imeõli on ikka lihtsalt nii heade omadusetega, et poole aastaga on juuksed ikka väga korralikult pikkust ja kohevust visanud.
Maksab see pudelike umbes 25 euri, aga jätkub ikka pikaks ajaks.
Mul oli jõuludeks saadud pudel  siiani ja nüüd alles ostsin uue.
Panen teile väikse pildi ka, et teaksite milline see on:)
Sest ma väga alati tooteid ei kiida, aga see on taevalik.
Tamar, sina ei pea ostma, sulle on seda karvakatet niigi antud: )

Teenindus meie armsas vanalinnas...

Kui kuradima närvi mind ikka ajab, kui sa lähed kuskile sööma ja saad sellise teeninduse osaliseks, et karju lihtsalt appi.
Kus paganama kohas on omanike silmad, kui nad tõõtajaid palkavad?
Käisin siis mina laupäeval sõbrannadega sõõmas ja veinitamas.
Bronnisime siis laua sellises toredas restoranis nagu Bollywood.
No teenindus oli lihtsalt niiiiiiii hea ,et ma oleksin selle teenindaja koheselt varastanud, kui mul oleks oma firma. Neiu tegi nalja, oli äärmiselt positiivne ja ikka mega mega mega hea teenindaja.
Noh , kui me siis olime mõningad tunnid seal suurepärast õhkkonda nautinud, otsustasime minna ka kuskile veel istuma, sest restorani hakati sulgema.
Suundusime siis sellisesse kohta nagu Wabadus(asub vabaduse väljakul), potsatasime ennast istuma ja läks tellimiseks.
Mina koos sõbrannaga otsustasime ikka veel kerge pudeli veini teha ja kolmas sõbranna siis arvas, et üks kokteil ei teeks paha.
Muidugi oli meie soovitud vein menüüst otsas ja küsimuse peale, mis oleks samaväärne, teenindaja ainult  maigutas suud nagu kala kuival.
Olgu, vein sai uus valitud ja üllatuseks saabus kolmanda sõbranna kokteil, mis polnud üldse see, mida tema soovis.
Selle asemel, et vabandada, hakkas teenindaja lihtsalt mingit jama ajama, et kokteil on
juba valmis tehtud ja tema seda tagasi ei vii ja üleüldse naised suure rahakotiga plekkige see nüüd kinni.
Ja siis ma läksin närvi. Kohe väga. Sest no sõbranna soovis uut kokteili ja noormees teatas, et ikka ei saa, sest uue kokteili jaoks puuduvad maasikad,  mis olid nimelt üheks koostisosaks. Ja kes siis kokkuvõttes vale joogi tegi? Meie kindlasti mitte.
Tegelt, mine siis kurat korja neid maasikaid, mitte ära vaidle lauas, eriti siis, kui maasikad on  väidetavalt otsas, kuigi kõrvallaud sai sama joogi.
Minu kannatus katkes lõplikult, kui noormees teatas, et kaarditerminal ei tööta.
Selleks hetkeks olin ma juba nii kuri, et  teatasin , et mine ja tee sellele siis restart ja vahelduseks võiks meid ka normaalseid teenindada, mitte lihtsalt lauas vaielda ja koguaeg ennast õigustada.
Kas see on mingi uus popp asi, et essugi teenindusest ei teata ja lihtsam on kohe kliendile vihje anda, et olge kenad ja laske siit heaga varvast.
Ma pole ikka ammu nii ebameeldiva teeninduse osaliseks saanud, et isegi päevi hiljem, olen ma sellest häiritud.
Aga no kindel on see, et oma veinipudelid tellin ma edaspidi mujalt.

Noormees number 5

Kas te olete kunagi esimesest silmapilgust armunud? Lausa nii, et te pole isegi selle inimesega veel tuttavaks saanud, aga teil jääb õhust puudu ja sa tahad temaga meeletult tuttavaks saada. Ja sa saad. Kohe järgmisel päeval. Ja sa armud. Armud nii meeletult, et sa ei tunne ennast ära. Tahaksid lausa küüntega mõõda seina lakke ronida, sest sul on nii paganama hea olla. Ja sa oled lihtsalt nii õnnelik.
Ja siis sa hakkad ennast avama. Mis siis, et sa oled endale lubanud , et sa seda enam ei tee.Tema
ju palub seda.
Ja sa oled temaga koos. Hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni.
Te ei pea isegi midagi rääkima, sest teil on ka vaikuses hea. Ja kui te naerate, siis pisarateni.
Mingil hetkel hakkad sa tundma, et sa elad nagu kuskil muinasjutus.
Ja siis ta läheb minema. Sõidab tagasi koju ja sina jääd väga väga kaugele.
Aga isegi see ei muuda midagi, sest sa ärkad ikka oma hinges koos temaga ja ka uinud samamoodi.
Ja siis sa otsustad, et sa tuled ka ikka kodumaale tagasi, sest te ju plaanite koos olla ja oma elusi jagada. Te teete plaane ja kõik see on lihtsalt nii uskumatult ilus, et sa saad aru, et
Tema ongi see, kes on sinule määratud.
Ja sa tuled tagasi. Unistades ja lootes.
Ja siis su maailm kukub pahh lihtsalt kokku.
Jah, kahjuks sa olid kallis Kats niisama.
Ei ma siiski ei saa sinuga koos olla. Sest kuidas saab
olla koos minuga , kui kodus on ootamas abikaasa
ning kaks last.
Ei, ta ei saa kodust ära tulla, sest tal on lastega omad tegemised ning
hommikul peab koos lastega putru sööma.
Ja siis sa ikka üritad. Üle aasta lausa üritad.Mis siis sisaldas nii palumist, nuttu, nurumist kui
ka lausa põlvili anumist. Sa mõtled erinevaid plaane .Ja pakud talle neid.
Sa teed kõik endast oleneva, et temaga koos olla ,sest ta ju siiski armastab sind-sest
nii ta iga jumala kord sulle korrutab. Aga sa olid talle siiski mänguasi kellega lihtsalt mängida
ja kelle tunnetel tallata.
Ma vist ei tahagi isegi kirjeldada, kui valus see kõik oli ja ilmselt kuskil
sisimas on endiselt.
See on noormees number viis, kes ei saa kunagi teada, kuidas ta mu maailma
täiesti sassi lõi. Kui palju ta mulle tähendas. Ja kui palju ma pidin
selleks vaeva nägema, et jaksaksin üldse voodist tõusta. Kui palju
ma ennast vihkasin, et ma lubasin sellise inimese oma ellu.
Ja ükskõik , kui me peaks isegi kunagi kohtuma ja elu muutuma,
siis neid kilde ei suuda keegi kokku liimida.
Aga elul on alati varuks karma.
Ja karma leiab meid alati.
Isegi kui sa teda ei kutsu, siis ta kindlasti tahab sinult Kristjan
küsida, et kuidas sa siis nii alatut mängu mängisid.
Sest alati pole armastus nii puhas, nagu valge langev lumi .

Tinderella :)

No tänapäeval on vist ikka enamus vallalistel vähemalt üks suhteportaal, kus nad aega surnuks löövad.
Kunagi aastaid tagasi oli mul endal konto sellises toredas kohas nagu suhted24.ee. Aga no peale seda , kui kõik mulle kirjutanud mehed viibisid olude sunnil Tartu ligidal, siis panin konto kinni.
Tänasel päeval on mul Tinder. Ja vot see on tore koht. Portaal iseenesest on selline, et  noormehe pildi all on kaks valikut. Paned kas risti, et sulle ta ei meeldi või siis südame, et meeldib. Ja kui joppab, saad südame vastu ja ongi match olemas ning võimalus üksteisega kirjutada. Neid sa kahjuks ei näe, kes sulle südameid panevad.Ma loodan , et mul ikka tuhandeid:)
Sealt leiab muidugi  ikka igasugust kraami :)
Mina liigitaks seal olevad noormehed siis nii:
A)Noormehed , kes kohe ja ausalt küsivad seksi.
B)Noormehed, kes on suhtes.
C)Noormehed, kes otsivad meeleheitlikult naist.
D)Noormehed, kes on segased.
E)Noormehed, kes on nii ägedad, et ma pole veel nendega matchinud :)))
Tinderist olen ma leidnud nii hulle kui ka päris normaalseid inimesi.
Muidugi on see portaal paras lihalett, aga no mis seal ikka. Osad mehed on seal teinud pilte oma musklitest, roninud kellegi võõra auto kõrvale, vedelevad palmi alla, pildistanud ennast lausa peaaegu alasti-ikka selleks et rohkem  matche saada.
Mingis mõttes on Tinder nagu haigus.  Kellegagi tutvuda nagu ei viitsi, aga õhtuti ikka tore seal sadu pilte passida.
Kahjuks olen seal ikka väga palju näinud nii suhtes sõpru , kui ka sõbrannade mehi.
Ja vabandus, et Tinder on kohe telefonis, on ikka puhta loll vabandus meeste poolt. Selle peab sinna reaalselt tõmbama ja sisse logima.
Aga millest siis Tinderi mehed mulle kirjutavad?
Eks ikka igast jama viskab sinna vahest peale. Otsitakse armukest, tahetakse niisama chillida, valetatakse maad ja ilmad kokku. Muidugi on ka olnud päris mitu normaalset meest, kellega isegi võiks tutvuda, aga nad kohe hirmutavad mind mingi suhte jutuga ära.
Mõned mehed on lihtsalt sellised, kes otsivad ainult inimest, kellele südant puisata, kiruda  oma eksi ja oma rasket elu.
Leidub ka selliseid vahvaid maapoisse, kes on üdini armsad, aga no ma ei koli nende juurde kuskile jumal teab kuhu metsa.
Enamus muidugi alustab oma kirju lausetega, et oi inglike, tere kaunitar, oi ma olen printsessi leidnud jnejnejne. Üldjuhul ma sellistele isegi ei vasta, sest ma jälestan selliseid imalaid jutte.
Tinderi kasuks räägib see, et sealt on isegi mõned omale kaaslase leidnud.
Sõbranna on ehe näide, sest  sealt alanud tutvus on viinud kooseluni.
Üks sõbrants jutustas vahepeal saja mehega!!!!
Mul õnneks niipalju matche hetkel pole, sest no ma ikka nii valiv ju.
Aga ilmselgelt ma passin seal edasi ja löön oma aega surnuks :)

Ja lõppu üks tore video, mis on lausa geniaalne :))

Pangakaart

Enne kui ma oma noormeeste seeriaga jätkan, siis pean ikka kirjutama oma pangakaardist.
Nimelt eelmisel teisipäeval, mina isegi ei tea kuidas, jätsin ma selle lihtsalt Balti jaama automaati.
Eks oma süü oli selles, et esiteks seisin ma seal sada aastat järjekorras ja siis lihtsalt unustasin ja ma ei teagi.
Avastasin ma selle muidugi peaaegu 5 minutit hiljem, sest mul oli vaja tegeleda välgumihkli otsimisega oma kotist .
Tormasin muidugi tagasi ,  aga no mis läinud see läinud.
Helistasin siis kiirelt panka, ise jumala ähmi täis, sest ega balta pole selline viisakas koht , kuhu oma kaart jätta.
Ja mis siis küsib minult panganäitsik. Palun teie kasutajatunnus. Mis kuradi tunnus, ma päris tean seda peast. Võibolla teie küll, aga mina mitte.
Natuke märatsesin telefonis, et kuulge hallooooo, siin jalutavad igast tondid ringi ja minu kaart on läinud.
Vahemärkusena võin õelda, et ma muidugi polnud päris kindel, et see jäi automaati, võisin selle kuhu tahes pista :)
Noh , pandi siis kaart kinni.
Õeldi veel , et tulge järgmine päev panka ja teeme teile uue.
Eraldi mainisin, et ma sõidan paariks päevaks minema ning jõuan panka alles reedel.
Tore on muidugi olla reisil, kui sul on null sularaha taskus ja kaart ka suletud :)
No õnneks on mul selline kena sõbranna, kes siis mulle ka süüa ostis :)
Reedel jalutasin siis röömsalt panka ja oh üllatust, unista edasi et saad kohe uue .
See ikka käib nii ,et viie päeva jooksul.
Ee mis mõttes  nagu, mida ma siis viis päeva teen. Ja miks keegi seda juba teisipäeval ei õelnud.
Muidugi saab  ka kiiremini uue. Nimelt kiirkorras kaart maksab ei rohkem ega vähem kui 18 eurot.
Okei, kuna täiesti ilma sularahata on ka väga pläss olla, siis soovisin ikka oma kontolt veidikene raha.
Vot seda ka ei saa tasuta. Võtad raha, aga teenustasu juurde 2 euri.
2 euri selle eest, et neiuke avab sahtli ja annab sealt minu raha.
Ilmselgelt ajab see mind kurjaks. Mul pole kahju sellest kahest eurist aga johhaidii ikka.
Kolmapäeval peaksin uue kätte saama.
Ma panen selle vist paelaga kaela. No nagu emad panevad lastele võtmeid  ja kindaid kummiga kaela , et need ei saaks kuskile  kaduda.

Noormees number 4:)

Nagu ma ka eelmine kord mainisin, siis on mul kole komme kohe ja kõigiga kokku saada.
Noormees number neljaga tutvusin ma lihtsalt juhuslikult keset tänavat ja no otse loomulikult nõustusin ka temaga mingi päev kohtuma. Noormees kutsus mind õhtust sõõma ja üsna ruttu.
Leppisime siis kokku, et näeme ühes vanalinna kohvikus.
No mina olen kahjuks selline, et ega ma klaasi ei sülita, aga noormehega kohtudes selgus, et tema ammugi mitte.
Noormees alustas kohe suuremat sorti napsutamisega.
Mingi hetk olin veidi hämmingus, et tema topeltkokteile tuli aga aina enam lauda ehk siis viisakalt õeldes- noormees kaanis nagu loom endale napsu sisse.
Vot ma olen ikka selline rohkem seltskonna joodik, mulle eriti ei meeldi kohtingul ennast printsessiks juua.
Ja no üllatus üllatus, mingi hetk mõtlesin, et noormees vajub juba süldina laua alla:)
Mis mulle asja juures eriti nalja tegi, oli see, et minu vastas olev noormees oli ilmselt päeval ka solaariumis käinud, sest tema aina punasemaks tõmbav nägu ja valged prillid reetsid tema päikese lembuse.
Hiljem ütles mulle sõbranna, et kas sa siis aru ei saanud, et noormees tahtis ju sinu jaoks olla tõmmu ja prink poiss.
Oh jah, ei ole ju eriti kena vaatepilt, kui sinu ees istub noormees, näost punane kui vähk ja on nii juua täis, et sa lõpuks ei saa mitte essugi aru mida ta sulle rääkida tahab.
Mina igastahes jõin ka oma veini ära, peale seda kui tema oli joonud vähemalt 15 kokteili ja teatasin, et ma lähen koju.
Naguniii ju pole midagi vestelda, kui ta mõmiseb nagu karuke lauas.
Noormees lausa nõudis, et tema ikka viib mind taksoga koju.
Kuna ma elan ju suht ligidal, siis suure hädaga nõustusin.
Loomulikult mul ei õnnetunud taksos üksi tagaistmel olla. Karuke venitas ka ennast pärast mitmeid katseid istuma ja hakkas mulle kohe mõmisema, kui tore tal oli ja mina olen tore ja üldse on kõik nii tore. Sõit kestis paar minutit ning
viisakalt tänasin õhtu eest ja ronisin taksost välja.
Ja noormees kah!!!!
Tema ikka tahab hüvasti jätta. Jutustas ja jutustas, kuni järgmisel hetkel lihtsalt oksendas mu maja ette. Lihtsalt nii.
Taksojuht keris seda nähes akna alla ja teatas, et siia taksosse ta küll nüüd tagasi ei tule.
No minu juurde ammugi mitte, teatasin mina ja läksin rahulikult uksest sisse.
Noormees kirjutas järgmisel päeval, et ta soovib veel kohtuda.
Mina enam ei soovinud.

Noormees number 3 :)

Vahest on nii, et sa näed kuskil eriti ägedat inimest, et sind jääb see piinama. Eriti siis kui sa oled eriline vuss ja ei julge isegi rääkima minna.
Minul juhtus näiteks täna nii. Aga noh, kuna ma eile tahtsin  ju hommikuni pidutseda, siis tãna ei olnud ma eriti normaalse välimusega ja nii ta ka jäi. Nüüd see piinab mind veidi. Aga õnneks kõik pole sellised.
Noormees number kolm otsis mind ise üles.
Kuna  minul kui vallalisel naisel on  loomulikult Tinder, siis seal ta mind nägigi.
Otsis Facebookist mind üles ja kirjutas mulle.
Pildid- sellised normaalsed aga mitte midagi erilist.
Jutult-eriti äge inimene.
Ja nii ma siis temaga ikka kokku sain.Üleüldse mulle hakkab tunduma, et ma saan liiga ruttu inimestega kokku :)
Kohtumisele tuli noormees, kes oli minust ikka no ma ei tea kui palju lühem.Sest mina olen niigi päkapiku suguvõsast ja oma meeter 62-ga ei trügi eriti kuskile. No ta vist oli meeter 50 ma arvan.
Selline pisike päkapikk.
Ja oi kuidas ma sain viie minutiga aru, et sellest ei tule midagi.
Sest minu nägemuses peab olema mees pikk. Nii pikk , et kui ma panen oma fuck me kontsad alla, siis ta on ikka pikk.
Kuna ma olen selline viisakas ja otsekohene inimene, siis ütlesin talle ka ilusti, et me võime küll suhelda, aga mingit suhet siit kindlasti ei tule.
Aga no noormees oli siiski teisel arvamusel.Tema olla juba oma kapis minu asjadele ruumi teinud, planeerinud meile juba ühise autoreisi Saksamaale ja juba oma koera venna juurde hoiule viinud.
Mul vajus ausalt karp lahti, et kus kohast nüüd siis see jutt tuli, esimest korda ju näeme.
Noh mis esimest korda, mina ikka olla tema elu armastus. Nii kui ta mu pilti oli näinud, siis oli selge.Vot see on naine. Tema naine.
Meie kiire tutvus sai ka kiire lõpu.Kuigi ta viis ka asja lõpuks niikaugele, et ma pidin ta absoluutselt igast suhtlusportaalist ära kustutama, sest ta ikka seda eluarmastuse juttu soigus mulle pikka aega.
Viimasel ajal mulle üldse tundub, et jube palju on neid mehi, kes tahavad kohe mingit kooselu ja pigem naised on sellised vabamad. Või see tundub ainult mulle nii :)

Noormees number 2

Kevadel hakkas sõbranna mulle rääkima, et kõik viimased korrad kui ta on diskol käinud, siis pidevalt küsivad täiesti suvalised noormehed lonksu , kui ta oma klaasiga seisab.
Mina norisin, et ta nagunii kuuleb valesti.Pole siin mingit lonksu vaid kindlasti küsitakse tonksu, aga tema lihtsalt ei kuule klubis.
Aga vaata aga vaata, sõbranna ei ajanud mingit kägu, sest sattusin ka ise korduvalt selliste noormeeste otsa, kes lihtsalt süüdimatult küsisid, et mis ma joon ja kas nad võiksid minu joogist lonksu võtta.
Noormees number kahega sain ma juhuslikult tuttavaks samuti ühes ööklubis, kus mina pidasin sõbranna sünnipäeva ja tema lihtsalt töllis üksinda.
Ah ma isegi ei tea, miks temaga jutustama hakkasin, sest ta polnud absuluutselt minu maitse.Aga ju oli mul hetkel korra igav ja noh vahest on kesta all peidus ka tore inimene.
Jutustasime siis niisama tühjast ja tähjast ,ning siis nagu muuseas küsisin, et mis siis on noormehe lemmik söögikohad jne. Noh , noormees ei käi MITTE kunagi väljas söömas, sest see olevat liiga kallis. Kergem on ikka kodus süüa teha. Kiirelt tuli ka arvutus, mis see kõik maksma läheb, kui kahekesi väljas einestatakse.
Filme tõmbab ta samuti ise, sest juudas miks maksab tänapäeval kinopilet ja siis ikka sinna juurde popcorn ja jook.
Ühesõnaga, kodus on kõige odavam olla.
Minul tekkis muidugi küsimus, et kuidas siis ööklubi pilet liiga kallis pole. Sõbral olla kliendikaart, saab tasuta sisse.
Igastahes olin ma sellest noormehest nagu eriti tüdinud ja teatasin, et kle ma nüüd liigun edasi ja lähen ostan omale jooki.
Ja noormees küsis minult täiesti süüdimatult, et kas ma ostaksin ka talle juua.
Et talle väga meeldiks üks topelt viski koolaga.
Et mina ka selle eest ilusti maksaks, sest tal pole eriti raha.
Ma ei saanud kohe täitsa aru, et kus kuradi kohast oli talle jäänud mulje, et ma olen mingi Krediidipank. Et vabalt kõnnin mõõda klubi, ja pillun suvakatele jooke .
Muidugi ma ei ostnud talle midagi.
Okei, ma saan aru, et kõigil on vahest rahadega kitsas käes, aga kus kohast tekivad
sellised noormehed, kelle jaoks on okei, et võtame aga teiste joogist lonksu.
Muidugi saab toredalt ja odavalt peo ära pidada. Aga ilmselgelt nagu ei viitsi suhelda sellise mehega , kes vaikselt liigub mõõda baariletti ja lonksab seal olevatest klaasidest jooki.
Ma nädalaid hiljem nägin teda seda tegemas :))))))))

Noormees number 1

Ma kohtusin temaga ühel kaunil suvepäeval.Mina tulin kinost ja tema oli oma  jalgrattaga kino ees.Tegi mulle silma.Mina ei teinud.Kuna mul oli plaanis kohtumine oma sõpradega, siis jalutasin vaikselt vanalinna poole, tema kimas rattaga mulle järgi.Ta nimi oli Luke. 4 aastat elanud eestis. Vallatute lokkide ja äärmiselt meeldiva jutuga.Ja no muidugi ma andsin talle oma numbri.
Nädal hiljem kutsus ta mind teed jooma. Leppisime kokku, et kohtume vanalinnas Hella Hundi ees.
Kuna tavaliselt ma ei hiline, siis seekord olin ma väga hilinemas ja lausa jooksin kohtumisele. Kahjuks ei vaadanud ma joostes telefoni, sest vallatute lokkidega Luke oli saatnud mulle 20 sõnumit sisuga: Kas sa juba tuled? Millal sa jõuad? Kas sa lasid mind üle? Ja ma hilinesin mingi paganama viis minutit!!!
No nii, lõpuks jõudsin ju ikkagi kohale ja Luke teatas, et me läheme nüüd teed jooma. Mina muidugi küsisin , et no kuhu siis jne ning Luke vaatas mind sellise näoga, et kas sa oled veidi idioot-parki läheme teed jooma.
Kuna tema elukoht oli seal ligidal, siis muidugi tegi noormees ise tee kaasa. Presskannu. No sellisesse, millega ma omale kohvi hommikul teen. Minu kätte andis ta ühe tassi.Pean veel mainima, et seda tassi polnud keegi ilmselt kunagi pesnud.
Ja nii me siis suundusime koos parki. Luke presskannuga ja mina maailma kõige si×××ma tassiga.
Ei no mis seal ikka, inimesele tuleb ikka võimalus anda!
Luke siis sättis meie armsa pikniku valmis ja istusime kivimüürile. Kuna minu ema on mulle lapsest saati õpetanud, et külmal kivil ei istuta, siis hakkasin mingi aja pärast nihelema, sest külm kivi oli  juba väga mööda kanni tunda.
No aga lahendus oli olemas, sest noormehel oli lausa kampsun kaasas.
Mina siis heast tahtest küsisin seda omale tagumendi alla, aga no kus sa sellega. Luke teatas et tal on ka endal külm ja kiskus kiirelt kampsuni selga.
Olgu, ma annan ikka veel ühe võimaluse, mõtlesin  mina.
Istusime siis edasi, kuni meist möödusid neiu ja noormees ja no mida tegi siis minu kaaslane.Karjus kövasti "Fuck you!!!"
Johhaidiii, no mis siis nüüd juhtus!
Nad olid täiesti vöörad inimesed, kuid minu kaaslane arvas, et nad on kindlasti jobud.Selline oli ta selgitus.
Meie kohtumine oli kestnud täpselt pool tundi ja mulle aitas.
Teatasin, et ma lähen koju ja meil pole mõtet enam kohtuda.
Ja siis sai Luke väga pahaseks, sest kui ikka mina olen temaga kohtuma tulnud, siis mina ei otsusta millal mina koju lähen.Ja üldse pidid eesti naised igavesed li××d olema.
Õnneks ei ole ka mina selline viisakas naine ja sain ikka väga vihaseks ja ütlesin talle ka oma arvamuse välja ja lahkusin. Ja muidugi oli park rahvast täis ja tal ei õnnestunud mu randmest kaua kinni hoida, sest ilmselgelt mu ähvardus karjuma hakata mõjus.
Ma pole teda enam mitte kunagi näinud ja loodan, et ei näe ka.
Tee isu on mul siiani läinud.Muidugi ei joonud ma ka tema tehtud teed.
Aga no mis ma oskan õelda. Selliseid kohtinguid tuleb ka ikka üle elada, sest no kas saab  veel hullemaks minna?

Täna sain ma reaalselt aru...
Et ikka paganama hea on olla vallaline ja teha täpselt seda mida hing ihaldab.
Terve nädalavahetuse veetsin ma oma sugulastega Otepääl ning seal olemine on see imeline elu, kus sul on täiesti kama kaks kas sul  on elukaaslane vôi mitte.Loomulikult ei pääse ma seal olles nendest küsimustest, et kas ma siis olen lõpuks kellegi leidnud või mitte.Kuidas see otsimine nagu täpsemalt käib?Et lähen kuskile metsa ja otsin nagu seenekesi neid toredaid vallalisi mehi, kes minu ellu sobiksid?Kõlgutan jalga klubides ja üritan selle purjus  massi seest vähe kainemat mees otsida?Või siis panen taas oma roosad spordiriided selga ja teesklen jooksmist Kalamaja pargis kus ma mingi hetk ikka teen puu taga suitsu ja tõden, et minust seda spordinaist pole:)
Muidugi muretsevad mu vallalise elu pärast peale sugulaste ka mu sõbrannad.Ja sõbrannad on ka mulle usinalt kohtinguid korraldanud, sest pole ju normaalne et ma olen juba seitsmendat aastat vallaline.
Kõige eredam sõbranna poolt korraldatud kohting oli selline, kus saabus noormees, kes ulatas mulle lillat!!!värvi roosid ja rääkis kuidas ta eksnaine tagastas talle auto, mille tagaistmel olid kahtlased  valged plekid.Eee kuhu ma siis jõuan sellise noormehega, kes räägib sellist juttu?
Muidugi on ka selliseid toredamaid mehi olnud, aga no kui ikka mingit klappi ei teki, siis sunniviisiliselt seda ka teha ei õnnestu.
Tavaliselt korra kuus sõidab ka minul katus ära ja siis ma halan ja vingun ,et miks mina ikka kedagi ei leia, aga õnneks on see selline hetkeline hala.
Ja muidugi oleks tore, kui oleks keegi , kellega mingeid asju planeerida ja koos teha.Ja loomulikult minus ärkab kadedus, kui ma kuulan jutte, kuidas te plaanite ühiseid perereise, ostate uut diivanit ja teil on äärmiselt tore ja vahva koos olla.
Nendel hetkedel ma tunnen ennast nagu mingi jobu, kes ei oska nendest asjadest midagi kaasa rääkida.
Aga täna ärkasin  ma ikka taas sellise tundega, et vallaline on  ikka siga hea olla.
Eriti siis, kui sa saad aeleda terve öö üle oma voodi, ärgata täpselt siis kui sa ise tahad ja saad aru, et sõna MEIE kohe mitte kuidagi ei sobi veel mu ellu.Ja hetkel kui ma oma kodus ringi vaatan ja näen ühtlast segadust ja saan aru,et ma peaks koristama, siis no lihtsalt ei viitsi.
Nii et ma parem vingerdan oma elukest edasi ja homme hakkan teile kirjutama,kui vahvaid kohtinguid mul on olnud, sest ilmselgelt neid tuleb aina juurde.

Korra ma nagu mõtlesin....

Et on okei kirjutada korra või kaks nädalas, aga no ma tahan ikka oma tänasest õhtust ka jutustada.Ja no minu blogi, kriban palju tahan :)
Nimelt sain ma  täna kokku oma uue ägeda tuttavaga.Leppisime kokku, et kohtume siis vanalinnas väga noobli hotelli ees-nimeltTelegraafi ees.
Aga no mina ju ei ole normaalne inimene.
Tiksusin siis vaikselt hotelli ees, kuni ootamatult möödus minu onutütar ja selle asemel, et normaalse inimese kombel talle vastata,et ma ootan sõpra, pidin mina naljatama,et kle teen siin vaikselt tööd, ootan rikkaid mehi.Ja saingi kohe hiljem oma vitsad kätte.Sõbraga oli kohvitatud, ning jäin sinna veel korra teda ootama kui minu juurde astus meesterahvas, olles täiesti kindel,et ma seal niisama kõlgutan jalga ja ootan tõõd:)
Kas ma nagu reaalselt annan nüüd selliseid signaale?Kurat ma olin paksus kampsunis ja teksades! Aga noh vähemalt oleks tööotsa saanud:)
Millest ma tahtsin veel rääkida, on selle hotelli teenindus.Ma olen nõus sinna isegi koristajaks minema, sest seal ikka super hüper mega suhtlemine külalistega kui ka omavahel.
Nimelt pakuti joogi kõrvale küpsiseid ning kui ma lahkuma hakkasin,  nurusin teenindajat,et kus paganama kohast nad neid ostavad.No aga kui ikka nii noobel koht,siis loomulikult neil on oma pagar.Aga need küpsised!!!Ma pole oma elus midagi nii head sõõnud!Ja tundus, et ma olin piisavalt nukra näoga, saades teada et need pole müügis ning teenindaja lihtsalt teatas mulle, et kuulge,kui teile need nii maitsevad, siis ma palun pagaril teile neid veidi kaasa pakkida.
Ma lahkusin kotitäie küpsistega.

Vahest on mul selline tunne...

Et ma käin koguaeg peol.Vähemalt nii arvavad mu naabrid:)
Mul on au üürida korterit pisikeses majas,kus on kokku ainult 8 korterit,mis võimaldab olla oma naabritega  lausa sõber.
Osadel mu naabritel on arvamus,et ma käin pidevalt ja alati peol.
Muidugi nad on mind ka korduvalt näinud sellises olekus,et mulle on peenemad napsud meeldinud ja ma suren meie maja tagahoovis.
Aga no kui naabrimees juba ühel teisipäeval küsis kas ma lähen peole siis oli küll,et Wtf:)
Aru ei saa sa muidugi sellest,kus siis kõik naabrid on,kui ma olen kolm pikka päeva olnud tõõl ja näen välja selline,et ma olen mitmeid öid Irinaga Balta pargis kangemat manustanud.Et ma käin ka päriselt tööl.Või siis need hetked,kui ma tassin poest rasket kotti koju ja elan sellist tavalist perenaise elu.Siis ma ei näe kedagi naabritest.Aga nii kui ma olen ennast üles vuntsinud,lãhen peole,olen reaalselt pohmellis,kimun maja ees suitsu või üritan aru saada hommikul kell kuus,et miks minu võti lukuaugust mõõda läheb-vot siis on kõik naabrid uksel ja aknal:)
Muidugi armastan ma oma naabreid väga.Kui ma kunagi peaks kolima,siis ma võtaks pooled neist kaasa.Sest nad on ikka suurepärased inimesed kes toovad mulle kooki ja laenavad ka piima ning neil on imearmsad lapsed.
Lihtsalt mina olen see meie maja patuoinas:))
Nagu ma oma esimeses postituses mainisin,siis hakkan ma seda blogi pidama enda jaoks ja veidi ikka ka teile.Sest siis kui naabrid näevad mind välja minemas,siis tavaliselt ma saabun ju koju taas mingilt koledalt deidilt või suurepäraselt ürituselt:)
Mingil päeval pakkus mu sõbranna,et ma võiksin kõik oma sellised toredad ja koledad kohtingud kirja panna.Kohe ausalt kirjutada mis meestega ma olen kohtunud,mis on juhtunud ning lood ja juhtumised ka mu sõbrannadega.
Nii et ma hakkan neid järjest kirjutama.Osad neist väärivad omaette peatükki.
Muidugi mina kui normaalne valllaline naine tegin ka endale Tinderi
Ja Tinderist ma kirjutan siis mingi päev lausa pikemalt:)

Alustame siis algusest.....

Või on õigem kirjutada,et elas kord Katja,kelle elus koguaeg midagi juhtub ja ta paneb need kirja,sest siis on kergem meeles pidada:)Ja jumal hoia!Terve maailm koguaeg kirjutab midagi,ma tahan ju ka kirjutada:)
Kui ma pool aastat Aasias elasin/vedelesin,siis olin ma usin kirjutaja.Jutte aina tuli,et mis ja kus ja mida siis pakkus mulle Kambodza elu.Kui ma tagasi tulin,siis sai ka blogi otsa,sest seal olid ühed mõtted ja siin on ju teised jutud.
Aasiast tagasi tulles olin ma vana rahu ise.Et ikka hingan kõik need mured,ebaõnnestumised ja kukkumised endast välja,aga no mida sa hingad kui külgetõmbeseadus on nii tugev,et ma tõmban pidevalt lausa koomilisi olukordi endale ligi,et lausa raske on midagigi hingata:)
Ma hakkan seda blogi pidama enda jaoks.Ja muidugi teie jaoks.
Ma kirjutan ausalt.Suhetest,endast,lootustest,meestest ja elust.Kirjutan nii nagu asjad on juhtunud ja ei ilusta.
Mingit viisakat ja viimistletud jutte pole minult mõtet oodata,sest no mida ma valetan ja ilustan asju,mis on ikka vahest nii pöörased:)
Muidugi ma ei oota kallid sõbrannad,et te nüüd usinalt lugema asute,kuid pärast ärge vinguge,et ma taas ei viitsi rääkida oma viimasest kohtingust ega viimastest rõõmsatest asjadest:)Ah olgu,ma nagunii räägin aga no ma tahaks ka endale kirja panna:)
Nii et alustame algusest.