Korra ma nagu mõtlesin....

Et on okei kirjutada korra või kaks nädalas, aga no ma tahan ikka oma tänasest õhtust ka jutustada.Ja no minu blogi, kriban palju tahan :)
Nimelt sain ma  täna kokku oma uue ägeda tuttavaga.Leppisime kokku, et kohtume siis vanalinnas väga noobli hotelli ees-nimeltTelegraafi ees.
Aga no mina ju ei ole normaalne inimene.
Tiksusin siis vaikselt hotelli ees, kuni ootamatult möödus minu onutütar ja selle asemel, et normaalse inimese kombel talle vastata,et ma ootan sõpra, pidin mina naljatama,et kle teen siin vaikselt tööd, ootan rikkaid mehi.Ja saingi kohe hiljem oma vitsad kätte.Sõbraga oli kohvitatud, ning jäin sinna veel korra teda ootama kui minu juurde astus meesterahvas, olles täiesti kindel,et ma seal niisama kõlgutan jalga ja ootan tõõd:)
Kas ma nagu reaalselt annan nüüd selliseid signaale?Kurat ma olin paksus kampsunis ja teksades! Aga noh vähemalt oleks tööotsa saanud:)
Millest ma tahtsin veel rääkida, on selle hotelli teenindus.Ma olen nõus sinna isegi koristajaks minema, sest seal ikka super hüper mega suhtlemine külalistega kui ka omavahel.
Nimelt pakuti joogi kõrvale küpsiseid ning kui ma lahkuma hakkasin,  nurusin teenindajat,et kus paganama kohast nad neid ostavad.No aga kui ikka nii noobel koht,siis loomulikult neil on oma pagar.Aga need küpsised!!!Ma pole oma elus midagi nii head sõõnud!Ja tundus, et ma olin piisavalt nukra näoga, saades teada et need pole müügis ning teenindaja lihtsalt teatas mulle, et kuulge,kui teile need nii maitsevad, siis ma palun pagaril teile neid veidi kaasa pakkida.
Ma lahkusin kotitäie küpsistega.