Mis siis minu kiiks on?

Oh selles olen ma osav, et ma kaagutan siin teiste kiiksudest, aga enda omadest pole
ma ju kordagi rääkinud.
Eile tuli siis mu uue Tinderi tutvusega teemaks kiiksud ja ma vastasin talle, et mul neid piisavalt. Ma ei kirjutanud lahti, ning loodan siiralt, et ta pole samasugune ment nagu mina ning mu nime google otsingusse sisestanud ja seda blogi leidnud:))))
Igastahes, ei ole ka mina täiuslik ning minu kõige suuremad kiiksud on seotud toiduga.
Nimelt ma nuusutan toitu. Ei see pole nii, et ah milline gurmee on taldrikul ja kui imeliselt see lõhnab. Ma teen seda automaatselt. Lausa nii, et keegi sellest aru ei saa. Miks ma seda teen, ma kirjeldada ei oska. Isegi seda , mis ma siis sellest nuuskimisest leian. Ilmselt seda , et toit poleks imeliku lõhnaga:)
Teiseks, ma ei söö MITTE kunagi tänase kuupäevaga tooteid.
Kui piimapakil on kehtivusajaks tänane kuupäev, siis lendab see automaatselt prügikasti.
Sama on teiste toitudega. Minu jaoks on nendel juba imelik  maitse ja lõhn. Loomulikult on see mu oma peas olev väljamõeldis, sest kuskil söögikohas ma ju ei tea iial, mis kuupäevaga on pakutav toode. Ja ilmselgelt kui ma seda ei tea, siis söön südamerahuga.
Aga nii kui näen, kohe prügikasti. Kunagi mul üks peika tegi külmikusse eraldi riiuli, et ma tõstaks sinna kõik need asjad, mis on sama kuupäevaga,  tunduvad või lõhnavad mulle imelikult. Tema igastahes sõi need kõik ära:) Ja juudas kuidas me vaidlesime nende sama kuupäevaga söögi teemadel.
Ja siis veel üks kiiks. Riided peavad olema värvide järgi. Kuigi see hakkab mul vahepeal veidi kaduma, sest mul pole siin kodus korraliku riidekappi,  aga juudas kui tuleb see päev
ja ma saan taas oma riideid korralikult laduda- sinised , punased, valged.....
Peast segi ajab mind ka juuksesirgendaja. Isegi, kui ma olen seda kasutanud tunde tagasi, siis suudan kolm korda ikka vaadata, kas ma ikka lülitasin selle välja, kui kodust lahkun.
Ma olen ka poolelt teelt tagasi kõndinud. Arvate ,et olen selle siis leidnud kunagi nii,  et see on veel seinas-no päris olen :)
Oeh, rohkem nagu korraga ei tulegi midagi meelde:)
Aga mis teie kiiksud on? Väga tahaks teada :)))))))

Noormehel number kuus on sõber :)

No endiselt löön mina aega surnuks Tinderis.
Ja mõned päevad tagasi, tuli siis match meeldiva noormehega.
Ja sain korraliku ninanipsu:)
Algus oli selline paljulubav. Polnud tema poolt sellist imalat algust, et ala olen sind leidnud,
printsess jne. Lihtne tere .
Ja hakkasime siis kirjutama.
Mingil hetkel vaatasin kirjade järgi, et no nii,  ta tundub sellest Tinderi seltskonnast
kõige normaalsem olevat.
Kuna tal on suhteliselt  eriline eesnimi,  mida palju kuulnud pole, siis otsustasin ikka veits
facebookis ka luuret teha. Sest no hallooo, kõik luuravad feissaris.
Kaks minti läks aega, kuni noormees oli leitud.
Õnneks konto selline, et pilte ikka korralikult lahti jne.
Ja siis ma pidin üllatusest pikali kukkuma! Tegemist on selle mähkme ja lateksi venna
parima sõbraga:))))))
Koos on  pilte nii, et paha hakkab:)
Ma ei osanud esialgu isegi mingit seisukohta võtta. Et kuidas siis see nüüd võimalik on.
Töökaaslane naeris, et sõpradel on alati midagi ühist ja nüüd looda, et äkki pole tegemist selle vana hea jäätüki vennaga:))
Mõtlesin ja kaalusin, ning kirjutasin noormehele, et ma kahjuks pean aus olema, ning
meil pole edaspidi enam mõtet suhelda.
Kahjuks ma ei saanud talle rääkida, mis põhjusel :)
Noormees arvas, et me siiski võiks edasi suhelda ning hetkel pole loobunud kirjutamisest:)Mina ka mitte:) Sisetunne kuidagi ütleb nii;)
Eks vaatan, mis siis edasi saab, sest endal tekkis ka juba huvi:)

Kas ma olen kõik oma õnne ära kulutanud?

Täna vaatasin ma telkut ja kuulsin äärmiselt toredat lauset- sellepärast pole
mõni inimene õnnelik, sest ta on juba kõik oma õnne ära kulutanud.
Minul endal tekib tihti selline tunne. Et kuidagi kõik lähevad oma eluga edasi
ja ainult mina seisan kuskil paigal.
Ja siis ma halan ja olen masenduses. Elan kuidagi nii raskelt seda üle, et endalgi hakkab paha.
Kuna ma juba mainisin, et mu õde sai pisipoja, siis tekkis see vastik tunne taas minu sees.
Et miks mul pole ka sellist elu, ja miks mina olen üksi ja miks ja miks ja miks.
Ei, ma ei ütle sellega, et mina tahan ka lapsi ja juttu vaid minu sees on lihtsalt selline imelik
tühi tunne.
Selline tühi tunne, et midagi peaks muutuma, aga ma ka täpselt ei tea mis.
Muidugi olen ma ju rahul oma eluga ja ma ei peaks mitte millegi üle kurtma, aga koguaeg
kuidagi ja midagi on puudu.
Ilmselgelt ma pole ainuke ja kõigil on vahel selline tunne.
Ja nüüd olen ma terve päeva selle paganama lause peale mõelnud ja seda oma peas veeretanud. Küsinud endalt, et millal ma siis olin tõsiselt õnnelik?
Ja hirmus on õelda, et ma ei mäleta.
Viimasel ajal pole mul absoluutselt mitte mingit huvi kuskil olla ega kellegagi jutustada. Aeglaselt , kuid visalt olen taas teel selle rahutuseni, kus ma saan kõigest küllastuse ja tahaks taas asjad kokku pakkida ja minna minema.
Tahaks minna kuskile ja mõelda, et kas ma siis ikka tõesti olen kõik ära kulutanud?
Kosil olles lubasin endale, et ma lasen vähemalt osal oma minevikul minna.
Lasen selle mineviku minema, mis tähendas mulle seda õnne.
Aga no paganama raske on seda teha, mingi niidike ikka hoiab kinni.
Ja no ilmselgelt on mul taas see hetk,  kus sigakoppkõrini tunne on peal.

Minu õde :)

Tänase blogi otsustasin ma kirjutada oma õest.
Minu pisikesest ja nooremast õest. No muidugi on ta minust ainult 5 aastat noorem , aga
väike on ikka:)
Minu õde tegi mulle pühapäeval maailma toredaima ja hindamatu kingituse. Nimelt
sündis meie perre imearmas pisipoiss.
Õde on mul  alati olnud selline iseseisev naisterahvas. Kui mina olen selline piuhh ja plärts koguaeg , jutustan, kaagutan ja vingun, siis mu õde on
rahu ja vaikus ise. Kui mina jutustan tunde ja tunde ja ka niisama plärisen,
siis õde räägib ainult siis, kui tal on ka midagi konkreetselt õelda.
Mitte kunagi ei arvaks keegi, et meie saame õed olla, sest me oleme nii erinevad.
Talvel, kui mu õde rasedaks jäi, siis helistas ta mulle laupäeva varahommikul, kui mina
olin taas diskolt tulnud ning teatas head uudist.  Sest ega ta ju peol ka ei käi , ega ringi ei laaberda. Ma olen koguaeg õelnud, et see joodiku soolikas on mulle tulnud.
Raseduse algusest alates, oli mu õde suhtumisega, et tema lihtsalt läheb ja sünnitab.
Mingile ämmakale tema raha ei raiska ja üleüldse tema sünnitab kergelt ja kiirelt.
Ja nii nagu tema ütles, nii on ka läinud. Sünnitas nii, nagu oleks korraks poes käinud.
Kiirelt ja tõhusalt:)
Vahest ma tahaks nagu tema olla. Kes teeb konkreetseid otsuseid ning ei ela minevikus.
Ei hala tühiste asjade pärast ning ei nuta silmi peast välja, kui midagi nässu läheb.
Ma tahaksin lihtsalt tugev olla nagu tema:)
Ja no muidugi peab mainima, et armsamat last pole mina enne näinud, kui see pisike päiksekiir, keda ei tahaks mitte kunagi sülest ära panna. Ja ilmselgelt tuleb sellest poisist mu õe kasvatusega ikka selline tõeline mees.
Mu kallis õde.
Sinust paremat pole terves maailmas .
Ja isegi kui ma seda ei ütle,  ega välja ei näita, oled sa maailma kallim.
Ja vabandust, et pidid kunagi kõik mu riided lapsena endale saama. Vot see on  noorema õe teema :)))))))))))))))))

Jumal küll, miks te reisite koos mugulatega?

Reede õhtu hakkasin ma siis tagasi lendama Kosi saarelt, ning hetkel kui ma seda postitust kirjutan , olen teel koju.

Ma mainin ka ära, et siin on  dziiisaas kui külm, kui ma olen harjunud 

juba nädala, et temperatuur ei lange alla 32 kraadi.

Aga see selleks.

Tahtsin ma kirjutada hoopis lendamisest.  Lendamisest koos lastega ehk mugulatega.

Mulle  endale meeldib väga lennata. Ei karda ma ei tõusu ega maandumist, ega ka seda

hirmu mul pole, et see raudkolakas taevast alla potsatab.

Tekitavad minus  hirmu hoopis lapsed.

Mul tuleb alati lennujaamas kananahk peale, kui ma näen vanemaid, kes

on kaasa vedanud lapsed alates ühest elukuust , kuni paari aastaseni.

Mind tegelt ei huvita, et lastega pidi olema koos tore reisida. Minul lapsi pole

ning jään arvamuse juurde, et kuni kolme aastaseid lapsi pole mõtet kaasa vedada. Vanemad lapsed vähemalt oskavad veidi paremini ennast üleval pidada.

Igastahes, eelmisel reedel kui ma hakkasin Kosile sõitma, siis istus minu ees pere, kus mingi paganama söögi soojendamine  lapsele oli kõige tähtsam.

Mis sellest, et kapten oli meeskonnal palunud  istuda ja lennuk valmistus juba õhkutõusuks. Ei, Pirjo röökis nagu ratta peal, et tema laps ei saa lennukis olla, kui kohe sooja toitu ei saa. Kurat , mida sa seal kodus tegid, andnud lapsele süüa, mõtlesin mina.

Ja muidugi kuna Pirjo märatses, hakkas ka see  laps röökima ja mitte vähe.

Ma ausalt üritasin sellest mitte välja teha, sest suundusin ikkagi puhkusele ja olin heas tujus.

Ja eile hakkasin tagasi lendama.

Minu kõrval, üle vahekäigu  olid  siis ema, isa ja kaks mugulat. Mingi beebi ja veidi suurem laps.

Ja need lapsed röökisid täpselt kogu lennuaja-kolm ja pool tundi. Lihtsalt karjusid nii, nagu kopsust tuli. Peale kahte tundi jooksis mul juba kõrvust s**tavett . Ja mul viskas kopsu nii üle maksa, et ma lõpuks küsisin sellelt emalt, et kas need kaks kunagi ka vait jäävad. Ma ausõna ei kannatanud seda enam välja.

Ja ossa raks , kus mutt vihastas. Tema lapsed on imelised ja nemad tahavad lihtsalt karjuda. Soigus veel sada aastat midagi kuni ma küsisin uuesti, kas need kuradi lapsed jäävad lõpuks vait või mitte.

Pole väga lahe lennata öölennuga soome, siis passida veel kaks tundi sadamas ja siis loksuda veel laevaga koju. 

Päris jäid need lapsed vait. Ja peale selle,  et nemad kaks karjusid, siis inises veel mitu last koguaeg kaasa.

Ma tegelt ka ei mõista, miks veetakse neid lapsi kaasa reisile, millest nad oma vanuses isegi mitte midagi aru ei saa. Kas tõesti pole enamustel vanaemasi, kuhu neid sokutada?

Ja veelkord rõhutan, et mind absoluutselt ei huvita, et lastega on koos tore reisida. Ma tahan koos teiste inimestega lennukis rahulikult istuda, mitte kuulata ainult karjumist.

Ja see on pelgalt minu arvamus.

Ma südamest loodan,et kui ma talvel Aasiasse lendan, siis pole lennuk karjuvaid mugulaid täis, et ma pean tühise kolme tunni asemel kuulama 12 tundi kisamist.

Ja suur kniks oma sõbrannadele, eriti neile, kes on minuga samal arvamusel ning on lastega reisile läinud alates neljandast eluaastast.

Ja kallis naabrimutt, juudas kui tugev sa oled: )))

No mis see elamine siin Kosil maksab?

Kuna paar sõbrannat  on küsinud, et kui kallis see reis siia on ja mis see nädalake kokku plekib, siis teen teile väikse ülevaate.
Lennupiletid ostsime ise ja maksid need 290 euri . Helsingi-Kos-Helsingi.
Hotell on võetud kohapealt ja nädalake maksab mul 210 euri.
Ma muidugi ööbin ka üksi, kahekesi veidi kallim.
Hotell on väga korralik ja kõik vajalik olemas. Toas isegi kööginurk, mille sisse kuuluvad isegi potid ja pannid. Kui ma süüa oskaks teha, siis ikka julmalt kokkaks siin:)
Kuna ma siiski midagi ei vaarita, siis sööme koguaeg väljas. Ainult hommikul teeme kohvi ja võikut.
Väljas söömine on minu arust sigaodav. Korraliku toidu saab kätte 1-3 euriga ja
maailma suurimad praed maksavad 6-8 euri.
Näiteks võin tuua, et meie sõime eile kolmekesi 37 euri eest.
Alustuseks tzatsiki, sakanaki, värske kala salati ja riisiga, lihapallid kooreses kastmes
riisi ja salatiga ning kana riisiga. Sinna juurde kolm pudelit vett, alustuseks kolmele gin toonikud , kaks kannu kohaliku punast veini. Ning muidugi magustoiduks kallasime sisse kolm hotshotti. Nii et kõik siis selle raha eest :)
Poes maksab vesi 6×1.5 liitrit kokku kaks ja pool euri. Igast fantad ja cocad 1 eur.
Suitsud on sama hinnaga.
No naps on muidugi väga väga odav. Kohaliku veini saad kätte euriga ja pudel Bacardi rummi maksab umbes 10 euri(liitrine) . Jooma kannatab siia saarele tulla küll :)
Mis on kallid, on suveniirid. Ikka sellised hinnad , et kuku pikali. Muidugi ma võrdlen
hindu Alanyaga , kus ma  kevadel olin.
Riided kolm korda kallimad kui eestis ja isegi mingi kuradi postkaardi eest küsitakse 3 euri.
Igast merereisid ja muud tuurid maksavad 20-25 euri, ning sisaldavad juba toitu ning karastusjooke.
Kui ise poest süüa osta, siis on odavam kui eestis ning puuviljad ja juurikad on värsked.
Pole ka imestada, sest absoluutselt igas hoovis on kasvamas nii banaanid, apelsinid kui ka laimid.
Minu arvamus on,  et hinnad on enam vähem samad kui eestis, aga no ilmselgelt siin ikka
seda rahhi kulub igast tavaari peale:)
Küsiti, kas siin on nii hull seis pagulastega?
Suvel tuli neid siia üle seitsme tuhande ja koguaeg lisandub.
Linnas jalutades on neid palju näha , kuid nad on rahumeelsed ja kedagi ei tülita.
Kahjuks ei saanud me minna ühte restorani sööma, sest nad on seal ligidal suure ala vallutanud ja me ei pääsenud sinna. Elavad nad seal telkides ja ma ei taha isegi seda vaatepilti kirjeldada. See hais mis sealt tuli-kohutaaaaaaaav. Arusaadav , sest neil pole seal ei mingit pesemisvõimalust ega vetsu ja õues on üle 30 kraadi sooja.
Aga no jah, mis seal ikka.
Täna ma lähen sööma mägedes asuvasse restosse, mis pidi olema saare romantilisem ja kaunim koht.
Mis siis,  et ma juba niigi olen paks, ikka vaja minna :)))

Musi musi musi....

Nii, palliks olen ma juba ennast õginud, aga mis on veel uut Kosil?
Peale selle , et siin käib ilge söömine, toimub siin ka julm musitamine.
Ma pole mitte kunagi niipalju kedagi musitanud, kui siin.
Kreeklased nimelt kohtudes alati mopsutavad. Kõigepealt siis mops paremale põsele ja siis vasakule põsele.
Kuna mina olen samas kohas juba teist aastat, siis loomulikul on ka minust saanud
hotellis tuttav.
Hommikuti kui ma basseini äärde suundun, siis kõigepealt musitab mind omanik, siis tema kolm poega, siis nende poegade kolm naist ja ka lõpuks pereema.
Nii et iga hommik kulub mul kõvasti aega, et kõik saaks musitatud ja alles siis saan päevitustoolile pikali visata.
Ja kas te arvate, et bassu äärest lahkudes ei toimu  sama? Muidugi toimub!
Kehtib sama hommikune mopsutamine.
No ja muidugi ka meie ôhtusöögid.
Restoran kus me õhtustame, on olnud minu sõprade lemmikuks juba aastaid, ning üldiselt oleme ka iga jumala õhtu seal einestanud.
Ja nii  kui me sinna läheme, siis algab taas see musutamine pihta.
Kõigepealt siis tuleb alati mopsutada omanikuga, siis tuleb kohe omaniku isa kord, siis kõik restoranis olevad töötajad ning loomulikult saab ka kokk oma musid kõigilt kätte.
Õhtu lõppedes kordub kõik  uuesti.
Ja kahjuks või õnneks see pole nii, et kõik kohalikud mehed ja naised kihutavad mind suudlema, musitatakse kõiki. Sest kreeklastel on see komme, ning selle vastu ei saa:)
Natuke ma juba tunnen, et mul on selleks aastaks see mopsutamise mõõt täis  :))

Mida ma Kosil söön...

Ma olen nagu reaalselt kolme päevaga võtnud sada kilo juurde!
No mitte kuidagi ei õnnestu siin normaalselt süüa.
Kuna meie hotellis on kõigil sellised toredad kööginurgad, siis üldiselt sööme hommikust
hotellis. Ikka väike normaalne võiku ja tass kohvi.
Päeval oleme söönud bassu juures olevas baaris.
Okei, päevase toiduga saab kuidagi hakkama, kuigi täna läks asi  veidi käest ära.
Nimelt mu sõbrad on hotelli omanikega suured sõpsid ja muidugi siis vaaritab pereema
ise mingit sööki teha ja pole mitte mingit juttugi, et ta seda meile lõunaks ei paku.
Minu lõuna nägi siis välja selline, et taldrikul oli põhimõtteliselt TERVE kana ja sinna juurde maailma suurim salat(kurk,tomat, feta) ja no mingi 20 õlis praetud kartulit.
Ja proovi siis mitte süüa, kui selline võimukas Kreeka naine istub su kõrval ja vaatab kas sulle ikka maitseb.
Ausõna ma peaaegu vajusin bassu põhja kui pärast ujuma läksin!
Aga no õhtud, vot siis alles hakkab sööma pihta.
Kaks õhtut oleme käinud minu sõprade lemmik restoranis nimega Olympiada.
Kuna sealne toit on lihtsalt taevalik, ning loomulikult me läheme sinna alles kell kaheksa õhtul, siis on nii hilja  ka selline tunne, et nälg võtab silmanägemise.
Mis me siis eile sõime?
No alustuseks siis Saganaki, mis on lahti seletatult rasvane, grillitud imehea juust.
No ja muidugi ikka ka Tzatsiki- kurk, jogurt, küüslaauk ja kurat veel teab mis seal sees on.
Siis olid lauas ka paneeritud suvikõrvitsad.
No aga ega sellest ju ei jätku!!! Mina pigistasin veel sisse gordon blue juustuga täidetud kana, sõbrad panid sama suured toidud nahka!
Ja ärgem ka unustagem , et toidu kõrvale ikka ka rohkelt punast kohaliku veini.
Loomulikult ei lahku sa restoranist, kui sa pole omanikuga ära joonud veel ühe või kaks pitsi kohaliku kärakat.
Eile ma ma ei saanud aru, kas ma olen nüüd toitu täis või siis juua täis, aga minema me sealt kõik veeresime.
Hetkel kui ma siin kirjutan, on mul veel aega 10 minutit ja siis algab shampuse joomine ja taas minek sinna restorani. Ma olen juba hirmul:)))))
Ja kui te arvate, et ära siis õgi, siis see on lihtsalt võimatu.
Ma võin küll endale tellida salati, aga kõik muu tuleb sinna lauda nagunii, sest kreeklastel
peab laud lookas olema ja ka ainuüksi salat on kolmekordses mõõdus.
Ja sa ei saa lihtsalt lauas pirtsutada, sest see näitab et sulle ei maitse nende toit.
Ma jõuan laupäeval tagasi, kes minuga trenni tuleb????

Puhkus...

Juba teist aastat järjest, pikendan ma oma suve Kosi saarel
Ma ei saa õelda,  et mullle siin hirmsasti meeldiks, aga noh soe on siin ikka ja toit
on taevalik.
Iseenesest on see saar ikka suht väike ja midagi erilist siin pole vaadata.
Minu sõbrad on siin käinud mingi 20 aastat järjest ja teist aastat olen siis ka mina kaasas.
Vinguda tahaks palavuse üle, sest alla 32 kraadi pole ükski päev olnud.
Palavus on tappev ning vaevu magan öösiti, sest toas pole mingit kontti.
Hoian küll öösiti akent lahti, aga palju see ei aita, ning täna hommikuks on mind sääsed
korralikult söönud.
Harjumatu on ka muidugi see, et ma kügelen voodis lihtsalt lina all, sest muidu
ei kannata olla. Kodus on mul meeletult suur suletekk ja pelgalt lina all on imelik magada.

Hotell kus ma olen, on selline pisike perehotell, kus omanikeks on kohalik pere.
Tube on siin kokku ainult 30.
Üks perepoegadest on endale naiseks võtnud vene tsiki, ning temaga saan toredalt jutustada, sest kui ta avastas kohe esimesel päeval, et ma räägin  tema keelt, siis nüüd
ta koguaeg istub mu juures ja jutustab. Ilmselgelt ta pole ammu saanud oma keeles muliseda.
Hotell on iseenesest väga ilus ja viisakas ning ääretult puhas.
Mina olen siin muidugi kõige noorem, sest ülejäänud on sent surmale võlgu saksa ja briti vanapaarid:)

Kolm päeva siin on kulgenud täpselt samas rütmis.
Kell 9 hommikul sõõme hommikust, hiljemalt kell 10 olen  juba bassu ääres, kell üks lõuna ja kella neljani on taas ränk töö basseini ääres, sest tuleb ju ennast keerata küljelt küljele.
Neljast poole kuueni olen teinud pisikese uinaku ning alates  kella kuuest on kohustuslik shampuse tund:)
Ma annan endast parima ja kirjutan hiljem, kuidas ma olen kolme päevaga juba sada kilo juurde võtnud, sest peale shampust hakkab ju iga õhtu selline rikkalik õhtusöök, et
kuku pikali.

Noormees number kuus :)

Kohe kindlasti pole mitte ühtegi inimest, kes mäletaks oma esimesi eluaastaid.
Veel vähem mäletaks , et ta kandis mähkmeid.
Olgu, on inimesi kellel on mingid tervisega seotud hädad ja on ka suureks saades sellises olukorras, kus mähkmed on paratamatud.
Aga miks paneb vabatahtlikult jalga mähkmed 40!!!! aastane meesterahvas???

Noormees number kuuega tutvusin ma juba üle aasta tagasi.
Tavaline ööklubi tutvus, kus siis sai ikkagi kontakte vahetatud, kuid mingit erilist pikka suhtlust
sealt esialgu ei tulnud. Kuni selle kevadeni.
Mingil hetkel hakkas noormees mulle eriti aktiivselt kirjutama ja nõustusin ka temaga lõunale minema.
Edasi läks nagu täitsa kobedalt. Ei saanud kurta. Väga viisakas noormees. Mõistus tundus ka
peas olevat. Ikkagi täiskasvanu ja mitte mingisugune poisike.
Ma võiks isegi õelda, et ta täitsa meeldis mulle..
Käisime   söömas ning ka suhtlemine oli päris tihe.
Kuni siis ühel õhtul läksin ma tema juurde klaasikesele veinile.
Kuna noormeest ootas järgmisel päeval ees sõbra sünnipäev, siis tahtis ta kangesti näidata,
mis riietega ta sinna läheb.
Mina siis jäin diivanile veini lonksama ning noormees kihutas riideid vahetama.
Ja siis ta tuli.
Jalas mähkmed, peas beebimüts.
40 aastane noormees.
Ja talle meeldis mähkmetes olla. Ta lausa nautis seda. Ja ei kiirustanud neid ka ära võtma.
Sellel hetkel ei osanud ma isegi midagi õelda. Ma olin täiesti sönatu ja lasin peast läbi erinevaid mõtteid, et kuidas kurat selline asi võimalik on.
Mingi aja mõõdudes, kõndis siis noormees uuesti minema ja naasis sealt mingisuguse naiste
lateks  kostüümiga, mida ta siis palus mul katsuda, sest see olevat lausa imeline keha vastas.
Ma olin sattunud lihtsalt mingi faking friigi otsa. Tegelt ka.
Ma olin küll kuulnud, et igast haigeid inimesi on olemas, kui eelnev kokkupuude oli mul olnud null.
Sõbranna muidugi rääkis, kuidas tema teab juhust, kuidas noormees sai ainult siis oma ussi funkama, kui jäätüki teatud kohta toppis.
Njaaaa, ilmselgelt meie tutvus ka lõppes .
Olen teda mõned korrad hiljem  näinud ja ta hakkas ajama  mingit joga, et anna andeks, et nii läks jne. Ja viimane kord väitis, et tema ei tahtnud suhet :)Ahhhh????
Nüüd ma olen ka sellise mehega kohtamas käinud ja mis te arvate, kas kisub veel kellegagi tutvuma.
Olen sõbrannadele naernud, et ma peaks sellised ankeedid  tegema, kus on jah ja ei vastused.
Kas sa kannad mähkmeid?
Kas sa oled hull?
Kas jää käib ka kuskil mujal kui joogis?

Ma olen juba niiii puhkuse lainel..

Reedel sõidan ma taas Kosile, ning ma olen juba täielikult puhkuse lainel, et kohe mitte midagi
ei viitsi teha ega midagi uut pole juhtunud. Isegi kirjutada ei viitsi :)
Pakkisin kõik asjad ära ja ilmselgelt ma vean taas sinna meeletult riideid kaasa, mida ma isegi ei
kasuta. Aga ega ma kunagi ka ei õpi :)
Kosil olen ma muidugi ka enne käinud. Kui täpsemalt õelda , siis olin seal ka aasta tagasi,  täpselt
samal ajal. Ma nüüd ei saa õelda, et mulle seal hirmsasti meeldiks, aga no soe ja mõnus on ikka.
Hoopis rohkem ootan ma oma talvist puhkust, mis on kõige külmemal ajal ja lausa kuu aega järjest.
Ja talvine reis on minu unistus olnud juba mitu head aastat.
Viimane reede käisin ma muidugi taas väljas ning minu suurest plaanist minna laupäeval naabrinaisega  Uue Maailma festarile ei tulnud midagi taas välja. Valisin magamise.
Väljas käisin ma sellises toredas kohas nagu Sinilind, kus siis toimus Vaiko Epliku kontserta.
Ja teate mis kõige lahedam. Seal müüdi mu kirsiõlut ning sain mingiks ajaks oma neeludele
kergendust :)
Sinilind on muidugi  selline äge koht ja seal on ikka nii erinevaid inimesi, et ei tea kuhu silmi panna.
Muidugi olen ma tänapäeva noormeestest nii hämmingus, sest kuidas kurat tömmatakse nii
kitsad teksad jalga ja karvamüts on kah veel peas.Aga no ei saa kurta. Silmailu jätkus ikka
pikaks ajaks :)
Muidugi peaks ka ennast kokku võtma ja kirjutama enne puhkust noormehest number kuus.
Aga see ikka selline päris naljakas/ebanormaalne/kohutav lugu, et siiani kogun hoogu :)

Ma ei tea kuidas teil..

Aga mul hakkas igastahes juba sügis.
Täna hommikul vaatasin aknast välja ja reaalselt on mingi puu juba lehed maha visanud
ja ilmselgelt,  puu otsas asetsev varesepesa lendab ka esimese tuulega sealt nah***i.
Okei, ma ei saa väga viriseda, sest juba 8 päeva pärast peesitan ma Kosil, kus on
hetkel 32 kraadi sooja.
Aga sealt peab ju tagasi ka tulema ja siis hakkab see ikaldus pihta.
Pime, külm ja rõve.
Ma isegi ei viitsi kuulata jutte, et talv on äge. Kas tõesti on äge panna jalga sukapüksid, karupüksid ja siis sinna otsa tõmmata veel püksid ja lihtsalt kubujussi kombel ringi veereda. Ja teie muidugi võite suusatada ja kelgutada, ma hakkasin uuesti suve ootama.
Täna kraamisin ma igastahes oma kampsunid välja ning hetkel kössitan pleedi all.
No minu arust on juba õues väga külm.
Ma muidugi ei tea mis veel talvel saab, kui ninast ripub välja jääpurikas.
Oehh, see sügis tekitab minus stressi juba ette :))
Tore uudis on see, et minu blogist on kasu kah.
Naabrinaine pakkus mulle oma pipragaasi, millest puudumisest kirjutasin.
Ta nagunii abielus ja lapse ja mehega ilusti kodus ja öösiti ringi ei tuuselda,
mul võiks  vabalt  tema oma olla.
Keegi võiks nüüd selle kirsiõllega ka läbi astuda, siis oleks eriti muretu :))

Enesekaitse

Lugesin täna Malluka blogist, et ta olla endale saanud pipragaasi, kuna tal oli
olnud ebameeldiv kogemus taksojuhiga.
Pipragaasiga meenus, et mul siin üks Tinderi vend lubas mulle ka selle suure suuga
hankida. Ei ole mina seda pipragaasi näinud, sest tüüp kadus nagu vits vette ja
fesarist võttis ka maha. Meil olid erimeelsused, sest ta tahtis ,et meist kahest saaks
kiirelt meie. Aga no see selleks.
Mõtlesin, et kirjutan siis ka taksojuhtidest, kui juba sellele viidati.
Mina paar viimast aastat sõidan  üldiselt tulikaga. Sellel lihtsalt põhjusel, et ma ei
viitsi, et ma kutsun takso ja mingi eriline tont või pervert viib mind koju.
Tulika peale saab alati kindel olla ning pole ka hirmu, et kuskil metsas lõpetad.
Ja ma pigem maksan selle kaks euri rohkem, aga olen ilusti kodus.
Eelmisel nv igastahes tellis mulle sõbranna takso, sest tal see popp äpp telefonis,
mida ma pole viitsinud alla laadida, et kiirelt takso saaks.
Takso sai siis tellitud vanalinna Dublineri ette.
Ja mis siis tegi taksojuht-helistas. Et olgu mina kena ja jalutagu kuskile vabakale
burgeri putka juurde, sest Dublineri ees nii palju autosi, tema ei taha sinna trügida.
Ma  polnud sellega nõus.
No sõitis siis ikka tellitud kohta ja enne kui ma üldse jõudsin oma tagumendi istmele
sättida, tuli sealt rooli tagant karjatus, et sulgege uks vaikselt, ärge kindlasti uksega laamendage. Aahah, no panin siis ukse tasakesi  kinni ja ütlesin aadressi.
Vaikselt siis kulgesime , kuni jõudsime F-hoone juurde, kus on raudtee ülesõit ning
parasjagu manööverdas seal mingi suur rong.
Ja no taksojuht hakkas muidugi õiendama. Ikka minuga, sest mina pidavat sellises tobedas kohas elama. Me ikka läksime lõpuks päris tülli ning taksost välja astudes , virutasin ukse  enda tagant nagu laudaukse kinni. Jumala savi kas kukkus eest ära või mitte.
Ja siis teine juhtum paar aastat tagasi.
Tulin mina siis kontserdilt ja sõbranna kutsus taas mulle takso. Seekord Sossi klubi ette.
Ja taksosse istudes ootas mind roosa karvane iste. Ja selline pervar taksojuht, et kuku pikali.
Esiteks ütles ta mulle kohe, et noooohhhhh, käisid Sossi klubis välismaa mehi lantimas jah?
Tema kohe pidavat minusuguseid noori naisi teadma.
Ning sellel hetkel, kui ta hakkas rääkima, et tema naise tütar elab kõrvalmajas, keda ta vahest prõmmimas käib ning nii tore , et ma samas kõrval elan, vot siis tuli mul hirm.
Kohe nii hirm hakkas seal karvase istme peal, et võtsin oma lõhnaõlilt korgi maha ja olin valmis talle seda näkku laskma, kui ta peaks mind ründama.
Õnneks jõudsin ilusti koju , aga vot tollel hetkel oleks see pipragaas olnud väga vajalik.
Kuigi kinnises taksos vist pole seda mõtekas pihustada :)))))

Abielus esimesest silmapilgust..

Oehh, täna siis hakkasin mina vaatama uut saatekest, mida Tv3 juba sada aastat reklaamis.
Abielus esimesest silmapilgust.
Sättisin ennast siis kenasti kella kaheksast telkuri ette. Isegi koristamine jäi pooleli,
sest mina kohe tahtsin näha, et mis kuradi saade see on.
Ja muidugi ma ei saa aru, millal sinna saatesse kutsuti, ma oleks vabalt ennast kirja pannud, sest juunis oli suht jahe ja oleks kohe mingile kenale soojale pulmareisile
pörutanud :)))

Vaatasin , et selline täitsa kobeda välimusega noormees ka sinna saatesse trüginud.
No johhaidiiii  kui see noormees suu lahti tegi! Naine peab kaaluma max 60 kilo,
siis olema  maeiteakui pikk ja joppenpuhh , naine tohib ainult KORRA kuus oma
sõbrannadega diskole minna. Kas see noormees nimega Siim kukkus peaga kuskile?
Kas tegelt ka peab suhtes olles koguaeg 24 tundi koos siblima? Nagu tegelt ka ei tohi kuskile minna?
Tõmbasin Siimu kohe oma nimekirjast maha. Muidugi ta peab pingutama, et mu arvamus temast järgnevates saadetes muutuks.
No aga järgmised noormehed siis  ka üldse ei sobi minu nimekirja.
Kes elab seal emaga, kes on usklik ja viimane ju mulle üldse ei sobiks.
No ja saate lõpuks ma olen arvamusel, et ma siiski läheks veidi endast välja, kui mulle
mingi juhm valitakse ja reaalselt peaksin kuskile viieks nädalaks kellegi juurde lasna kolima. Reisile võiks muidugi minna :)
Kusjuures tsikid tunduvad seal saates täiesti normaalsed olevat- mulle vähemalt meeldivad.
Muide, täna õeldi uudistes, et eestis olla üle saja tuhande vallalise . Ehk siis peab paremini aru saama naistest , kes pigem on edasi kehvas suhtes kui saja esimene :)
Igastahes seda saadet ma kavatsen ka edaspidi vaadata:)

Kirsiõlu :)

Vot ma pole kunagi eriti õlut joonud. Vist olen veidi kunagi mõne peika kõrvalt joonud
pisut , aga see on ka kõik olnud.
Kambodzas elades ma muidugi vahepeal veidi seda jõin, sest see oli ainus värskendav jook, aga ma ei teagi kas seda lahjat lurri sai õlleks nimetada.
Muidugi ei toimu elus sellist asja, et mina lähen kuskile diskole ja tellin omale õlle.
Ammugi ei saa ma aru meestest, kes ööklubides ringi tõllerdavad, õlleklaas näpus.
Aga no võta näpust , vägisi hakkan oma arvamust muutma :)
Sõbrantsid mul muidugi ka  vahest õlletavad,  kuid siiski harva.
Muidugi Kätlin on selline erand, see koguaeg istub kuskil õllekas :)
Kügeleb ta sellises paigas nagu Hopner.
Ja no muidugi kui ikka seda kohta kiidetakse Kätlini poolt, siis ega Katja ju peab ka sinna ronima:)
Hopner siis asub vanalinnas, täpselt turistilõksu Olde Hansa kõrval. No selline keldris asuv õllekas.
Käts igastahes käib seal nautimas kirsiõlut.
Ja oh sa püha püss kui hea see kirsiõlu on, peale seda kui ma olen seda lõpuks maitsnud.
Maksab see veidi üle viie euri ja ma lihtsalt ei oska seda isegi kirjeldada. Selline pehme limonaad,
kirsimaitse lausa sulab suus. Eile ma näiteks õhtul lugesin voodist raamatut ja sellised neelud käisid
selle paganama õlle järele :)
Nii et kui keegi tahab tulevikus või lähiajal seda õllekest mulle kinkida , siis Katja võtab alati kirsisõllekese vastu.
Müüakse seda muide ka Solarises :)
Panen siis väikse pildi kah, kuidas minust on saanud kerge õllesõber :))))))