Ma mainin ka ära, et siin on dziiisaas kui külm, kui ma olen harjunud
juba nädala, et temperatuur ei lange alla 32 kraadi.
Aga see selleks.
Tahtsin ma kirjutada hoopis lendamisest. Lendamisest koos lastega ehk mugulatega.
Mulle endale meeldib väga lennata. Ei karda ma ei tõusu ega maandumist, ega ka seda
hirmu mul pole, et see raudkolakas taevast alla potsatab.
Tekitavad minus hirmu hoopis lapsed.
Mul tuleb alati lennujaamas kananahk peale, kui ma näen vanemaid, kes
on kaasa vedanud lapsed alates ühest elukuust , kuni paari aastaseni.
Mind tegelt ei huvita, et lastega pidi olema koos tore reisida. Minul lapsi pole
ning jään arvamuse juurde, et kuni kolme aastaseid lapsi pole mõtet kaasa vedada. Vanemad lapsed vähemalt oskavad veidi paremini ennast üleval pidada.
Igastahes, eelmisel reedel kui ma hakkasin Kosile sõitma, siis istus minu ees pere, kus mingi paganama söögi soojendamine lapsele oli kõige tähtsam.
Mis sellest, et kapten oli meeskonnal palunud istuda ja lennuk valmistus juba õhkutõusuks. Ei, Pirjo röökis nagu ratta peal, et tema laps ei saa lennukis olla, kui kohe sooja toitu ei saa. Kurat , mida sa seal kodus tegid, andnud lapsele süüa, mõtlesin mina.
Ja muidugi kuna Pirjo märatses, hakkas ka see laps röökima ja mitte vähe.
Ma ausalt üritasin sellest mitte välja teha, sest suundusin ikkagi puhkusele ja olin heas tujus.
Ja eile hakkasin tagasi lendama.
Minu kõrval, üle vahekäigu olid siis ema, isa ja kaks mugulat. Mingi beebi ja veidi suurem laps.
Ja need lapsed röökisid täpselt kogu lennuaja-kolm ja pool tundi. Lihtsalt karjusid nii, nagu kopsust tuli. Peale kahte tundi jooksis mul juba kõrvust s**tavett . Ja mul viskas kopsu nii üle maksa, et ma lõpuks küsisin sellelt emalt, et kas need kaks kunagi ka vait jäävad. Ma ausõna ei kannatanud seda enam välja.
Ja ossa raks , kus mutt vihastas. Tema lapsed on imelised ja nemad tahavad lihtsalt karjuda. Soigus veel sada aastat midagi kuni ma küsisin uuesti, kas need kuradi lapsed jäävad lõpuks vait või mitte.
Pole väga lahe lennata öölennuga soome, siis passida veel kaks tundi sadamas ja siis loksuda veel laevaga koju.
Päris jäid need lapsed vait. Ja peale selle, et nemad kaks karjusid, siis inises veel mitu last koguaeg kaasa.
Ma tegelt ka ei mõista, miks veetakse neid lapsi kaasa reisile, millest nad oma vanuses isegi mitte midagi aru ei saa. Kas tõesti pole enamustel vanaemasi, kuhu neid sokutada?
Ja veelkord rõhutan, et mind absoluutselt ei huvita, et lastega on koos tore reisida. Ma tahan koos teiste inimestega lennukis rahulikult istuda, mitte kuulata ainult karjumist.
Ja see on pelgalt minu arvamus.
Ma südamest loodan,et kui ma talvel Aasiasse lendan, siis pole lennuk karjuvaid mugulaid täis, et ma pean tühise kolme tunni asemel kuulama 12 tundi kisamist.
Ja suur kniks oma sõbrannadele, eriti neile, kes on minuga samal arvamusel ning on lastega reisile läinud alates neljandast eluaastast.
Ja kallis naabrimutt, juudas kui tugev sa oled: )))
Mina olen üks neid lapsevanemaid, kes veab lapsi alates esimesest elukuust lennukile - ei mingit karjumist ega muidu jama. Aga ega sa selle peale ei tule, et kõik reisid pole turismireisid ja teinekord veetakse lapsed lennukisse sest ON VAJA? Keegi ei võta neid sinna meelega kaasa karjuma, ning kuidas laps lennukis reageerib ei tea enne kui ta seal on.
VastaKustutaMinul pole kumbki laps (lendavad alates 1.5st elukuust mõlemad) lennukis nutma hakanud. Ei õhku tõusu, maandumise ajal ega ka vahepeal. Transferid oleme ka ilma kisata tehtud saanud - kõik on individuaalne.
https://ethelkxxk.wordpress.com/category/lapsega-reisimine/
Mina rääkisin konkreetselt turismireisist ja ka rõhutasin, et see on minu arvamus😄Muidugi tore, et on ka teistsuguseid lapsi ja neid on ka mu sõbrannadel, aga kaks juhtumit ajasid mind küll närvi😄Muidugi polnud ka tegemist eesti emadega, kes oleks ka midagi ette vötnud.
KustutaMa julgen arvata, et tegu on pigem konkreetsete lastega ja nende kasvatusega ja muidugi vanematega. Olen ise ohtralt lennanud oma lastega alates poole aastastest, ainult kord oli nats nuttu kui mänguasi kohvris, aga siis leiad miskit uut põnevat ja kogu lugu. Vanuse koha pealt julgen väita, et mida suurem laps seda kõvem kisa, minu kõige ebameeldivam kogemus oli mingi 7-8 aastasega jõuramiga Üle-Atlandi lennul, selles vanuses ei jää ju enam magama ka :) Ja vahel on mõni täiskasvanu jube tüütu aga selline see turistiklassis reisimine on, ja tuleb leppida kui ei raatsi äriklassi pappi välja käia ;)
VastaKustutaTäiesti nõus sinuga :)
KustutaMõnede vanemate suhtumine on ebaratsionaalselt kõikelubav. Näiteks üritas üks pägalik iga hinna eest kätt sirutada, et mu koera kõrvust tirida. Ja lapsevanem ei keela, ei hoia ja on veel rahulolematugi kui sa koera ja tite vahele hüppad, et kohe kohe juhtuvat katastroofi peatada
VastaKustutaJah, ning kokkuvõttes jääd ju sina süüdi, kui koer midagi teeb.
Kustuta