Puhkus...

Juba teist aastat järjest, pikendan ma oma suve Kosi saarel
Ma ei saa õelda,  et mullle siin hirmsasti meeldiks, aga noh soe on siin ikka ja toit
on taevalik.
Iseenesest on see saar ikka suht väike ja midagi erilist siin pole vaadata.
Minu sõbrad on siin käinud mingi 20 aastat järjest ja teist aastat olen siis ka mina kaasas.
Vinguda tahaks palavuse üle, sest alla 32 kraadi pole ükski päev olnud.
Palavus on tappev ning vaevu magan öösiti, sest toas pole mingit kontti.
Hoian küll öösiti akent lahti, aga palju see ei aita, ning täna hommikuks on mind sääsed
korralikult söönud.
Harjumatu on ka muidugi see, et ma kügelen voodis lihtsalt lina all, sest muidu
ei kannata olla. Kodus on mul meeletult suur suletekk ja pelgalt lina all on imelik magada.

Hotell kus ma olen, on selline pisike perehotell, kus omanikeks on kohalik pere.
Tube on siin kokku ainult 30.
Üks perepoegadest on endale naiseks võtnud vene tsiki, ning temaga saan toredalt jutustada, sest kui ta avastas kohe esimesel päeval, et ma räägin  tema keelt, siis nüüd
ta koguaeg istub mu juures ja jutustab. Ilmselgelt ta pole ammu saanud oma keeles muliseda.
Hotell on iseenesest väga ilus ja viisakas ning ääretult puhas.
Mina olen siin muidugi kõige noorem, sest ülejäänud on sent surmale võlgu saksa ja briti vanapaarid:)

Kolm päeva siin on kulgenud täpselt samas rütmis.
Kell 9 hommikul sõõme hommikust, hiljemalt kell 10 olen  juba bassu ääres, kell üks lõuna ja kella neljani on taas ränk töö basseini ääres, sest tuleb ju ennast keerata küljelt küljele.
Neljast poole kuueni olen teinud pisikese uinaku ning alates  kella kuuest on kohustuslik shampuse tund:)
Ma annan endast parima ja kirjutan hiljem, kuidas ma olen kolme päevaga juba sada kilo juurde võtnud, sest peale shampust hakkab ju iga õhtu selline rikkalik õhtusöök, et
kuku pikali.