Kas ma olen kõik oma õnne ära kulutanud?

Täna vaatasin ma telkut ja kuulsin äärmiselt toredat lauset- sellepärast pole
mõni inimene õnnelik, sest ta on juba kõik oma õnne ära kulutanud.
Minul endal tekib tihti selline tunne. Et kuidagi kõik lähevad oma eluga edasi
ja ainult mina seisan kuskil paigal.
Ja siis ma halan ja olen masenduses. Elan kuidagi nii raskelt seda üle, et endalgi hakkab paha.
Kuna ma juba mainisin, et mu õde sai pisipoja, siis tekkis see vastik tunne taas minu sees.
Et miks mul pole ka sellist elu, ja miks mina olen üksi ja miks ja miks ja miks.
Ei, ma ei ütle sellega, et mina tahan ka lapsi ja juttu vaid minu sees on lihtsalt selline imelik
tühi tunne.
Selline tühi tunne, et midagi peaks muutuma, aga ma ka täpselt ei tea mis.
Muidugi olen ma ju rahul oma eluga ja ma ei peaks mitte millegi üle kurtma, aga koguaeg
kuidagi ja midagi on puudu.
Ilmselgelt ma pole ainuke ja kõigil on vahel selline tunne.
Ja nüüd olen ma terve päeva selle paganama lause peale mõelnud ja seda oma peas veeretanud. Küsinud endalt, et millal ma siis olin tõsiselt õnnelik?
Ja hirmus on õelda, et ma ei mäleta.
Viimasel ajal pole mul absoluutselt mitte mingit huvi kuskil olla ega kellegagi jutustada. Aeglaselt , kuid visalt olen taas teel selle rahutuseni, kus ma saan kõigest küllastuse ja tahaks taas asjad kokku pakkida ja minna minema.
Tahaks minna kuskile ja mõelda, et kas ma siis ikka tõesti olen kõik ära kulutanud?
Kosil olles lubasin endale, et ma lasen vähemalt osal oma minevikul minna.
Lasen selle mineviku minema, mis tähendas mulle seda õnne.
Aga no paganama raske on seda teha, mingi niidike ikka hoiab kinni.
Ja no ilmselgelt on mul taas see hetk,  kus sigakoppkõrini tunne on peal.