Paar päeva tagasi, jagas sõbranna peiku facebookis pilti, kus ta siis sõi pisikesi ussikesi.
Ja oi kurat, kuidas ma oleks kah neid tahtnud!
Jah, ma olen see , kes viskab toitu minema ja koguaeg viriseb toidu suhtes, aga no enamus
asju siiski mu hamba all ei karju.
Eile ma sõin näiteks tigusi ning täna liha, millest lausa pritsis verd välja.
Ma isegi ei tea, kus kohast on saanud alguse minu armastus igasuguste imelike molluskite ja toore liha vastu.
Viis aastat tagasi sõin ma Tais olles esimest korda rohutirtse ja mardikaid.
Siis kolisin Kambodzasse ja hakkas see gurmee pihta. Ussikesed, konnakesed, prussakad jne...
Ei see pole nii, et kui näen kuskil prussakat jooksmas või tigu roomamas, siis pistan kohe suhu. Ikka korralikult peab olema tehtud! Grillitud, küpsetatud, maitseained ja kõik jutud.
Liha olen ma alati söönud terve elu, aga ikka nii, et ilusti küpsetatud. Viimasel aastal ainult kas toorena või siis verisena.
Mul ausalt ka hakkab suust selline kena nire jooksma, kui ma mõtlen igast maitsvate
ussikeste ja mardikate peale. Nii hea oleks kodus telkurit vaadata ja divantsikul head paremat krõbistada. Kas keegi muide teab kohta, kus selliseid maitsvaid krõbinaid saaks osta????
Muidugi on see mõne jaoks rõve, aga enne kui te pole maitsnud, siis pole teil ka midagi kobiseda.
Ja Kambodzas ei teadnud ma kunagi, kas mu tellitud liha oli päriselt sealiha või seal oli
ka sees khmeeri poissi või pagan seda teab mis looma.
Muidugi ma söön ka normaalset toitu, mardikatega ma niisama maiustan:)
Mu uus tinderi tutvus tegi mulle muide ükspäev maailma parimat omletti. Kui seal oleks ka väike tigu sees olnud, siis no ausõna ma kiidaks sind taevani:))))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar